there was this person who was sitting on a bench one night. it was located next to a sea and he could see the vastness and greatness of the water. he realized how small he is compared to the water but somehow he could sense every drop of water in the sea and it's emotions. the magnified senses where amplified with thomas newman's "any other name". it all seemed to suite together. he could see the beauty in the world. every positive emotion floated through him like a leaf that is falling down with a breeze. it's beauty and sorrow. as if tomorrow, what tomorrow?
he was happy because everything was at it's place. everything was correct. like a big mosaic that was put together carefully. he was happy about life and he knew everything...
Tuesday, August 07, 2007
Wednesday, May 23, 2007
I'd always heard your entire life flashes in front of your eyes the second, before you die. First of all, that one second isn't a second at all. It streches on forever, like an ocean of time. For me it was lying on my back at boyscout camp, watching falling stars. And yellow leaves from the maple trees that blined our street. Or my grandmothers hands and the way her skin seemed like paper. And the first time I saw my cousin Tony's brand new Firebird. And Jeany, and Jeany. And Carolin. I guess I could be pretty pissed off about what happened to me. But it's hard to stay mad when there's so much beauty in the world. Sometimes I feel like I'm seeing it all at once and it's too much. My heart fills up like a balloon that's about to burst. And then I remember to relax and stop trying to hold on to it. And then it flows through me like rain and I can't feel anything but gratitude for every single moment of my stupid little life. You have no idea what I'm talking about I'm sure, but don't worry, you will some day.
Kevin Spacey. America Beauty
Kevin Spacey. America Beauty
Monday, May 21, 2007
the mood
The last few blogs have been kinda moody and abstract. What it actually is, is a minute of my emotions written on the screen... I feel like writing and I don't know what to write so I write nothing and try to make it look like something. The same is with my thesis. The more I think about it the more rubbish it seems to me. Then I don't think about it all the time and it seems quite ok. So I guess in the end I will find that out on the 6th when I have to defend my thesis.
Again I have written something about nothing!
Again I have written something about nothing!
Sunday, May 20, 2007
morning
it's morning again.. and I mean it's a beautiful morning.. the sun is shining through a big window in my room and the air is warm. it's basically a summer which I truly waited. the notion that I would like to leave now is that unfortunately this sun is shining into my face and my eye and it's making a mirror out of my computer screen and even with my hardest physical attempts to try to read what I'm actually writing in this condition is hard...
so I leave again. to another room
so I leave again. to another room
Thursday, May 17, 2007
Sunday, May 13, 2007
OKAY
I haven't posed anything here for a long long time. ! I have to write things down though I have done it a little and it all sits in a txt file in my laptop.
I think from now on in major part of my blog I will write in english because I have gained many new friends abrod, who don't understand estonian and still would be interested to read my stuff ;) so this is for you my friends... though I can't really take the responsobility for my english writing, because it might contain many mistakes and ununderstandable words which perhaps I myself have invented. but anyway I didn't do that when I was writing in estonian as well.
Its really strange to read the things that I have written here since I stared my blog. It's strange because I can relate to the emotions and feelings I had at the time I wrote it. I remember exactly how I felt when I was waiting in the airport the first time I left to germany... I guess that people actually remember their emotions better then other things. they do it unconsiously, so it just grabs you. I guess that experience is also all about that.. To get the right feeling or to avoid it. Well I don't know. Anyway it doesn't matter. What matters is that I'm glad I wrote things down, since it brings me closer to what I've done and what I've felt. Also helps me understand who I am today... Not in a really filosofical way, just in a pure natural emotional way.
Anyway I'm writing my thesis right now and it's not going so well, since I have a lot of questions which I don't know how to answer. I will still try to do my best and succeed, which of course I will ;) everybody will :)
I think from now on in major part of my blog I will write in english because I have gained many new friends abrod, who don't understand estonian and still would be interested to read my stuff ;) so this is for you my friends... though I can't really take the responsobility for my english writing, because it might contain many mistakes and ununderstandable words which perhaps I myself have invented. but anyway I didn't do that when I was writing in estonian as well.
Its really strange to read the things that I have written here since I stared my blog. It's strange because I can relate to the emotions and feelings I had at the time I wrote it. I remember exactly how I felt when I was waiting in the airport the first time I left to germany... I guess that people actually remember their emotions better then other things. they do it unconsiously, so it just grabs you. I guess that experience is also all about that.. To get the right feeling or to avoid it. Well I don't know. Anyway it doesn't matter. What matters is that I'm glad I wrote things down, since it brings me closer to what I've done and what I've felt. Also helps me understand who I am today... Not in a really filosofical way, just in a pure natural emotional way.
Anyway I'm writing my thesis right now and it's not going so well, since I have a lot of questions which I don't know how to answer. I will still try to do my best and succeed, which of course I will ;) everybody will :)
Thursday, November 30, 2006
kohe kohe
kohe kohe tuleb uus postitus. seniks aga pilt veel pariisis, mis on täiesti fantastiline. super lihtsalt maailma parim linn... mingem kõik sinna. kohe. Vaade siis esimese hotelli aknast. Esimese, sest elasin 9ksa päeva jooksul 5s erinevas kohas...
Sunday, November 05, 2006
Friday, November 03, 2006
something to chew
Otsustasin panna veel mõned pildit siia internetti, oma blogisse ülesse, kuna tahan teid tutvustada natukene nende inimestega siin, keda te piltidel näete. need pildid ei ole küll ajalises järjestuses, kuid see ei ole vast tähtis...
Esimene sõprussuhe hispaania ja eesti vahel sõlmitud. vähemalt minu ja tomase vahel. istume siis olümpiastaadionil, kus minu kohal (ma arvan vähemalt, istus vähemalt Zidane, või Raul, või Odonkor, või Klose või Andres Oper vähemalt). igatahes see olümpiastaadioni külastamine oli totall igav. olen seal varem käinud ning giid ei olnud ka just kõige suurepärasem asi. sakslased põevad kõikide asjade pärast ja meie grupijuht veel eriti. tore oli teda närvi ajada. maik mõistk sks kiilt. mks mi siiõ astüdä iii või? tore oli.... iseensest uhke place ja vip longe'is tahaks küll mängu vaadata.
sain reedel kareniga kokku berliinis. juheeei. esimene eestlane üle kuu aja. see siis potsdamer platzil tehtud fotik. ning pildil: mina, karen, tomas, miguel, alex... miguel on maailma kõige hullema naeruga mees + kui keegi on hispaanlane, siis tema. sest kui istud ta kõrvale bahnis ning oled noor tüdruk, teeb ta sinuga tutvust. karen igastahes oli tast vaimustuses, sest ta suutis talt juba küsida, kas ta on poiss ning miks ta siia tuli, kui tal poiss on ning üldse seda tüüpi hispaanlane, kellele tahaks lõpuks peksa anda :) ei, tglt on ta hästi tore ja sõbralik tüüp ning temaga juba väga igav ei hakka. kohati tundub, et ta on üliloll aga see vist tingitud sellest, et ta ei saa ei inglise ega saksa keelest väga hästi aru.ja kui ta aru ei saa, vaatab ta sind sellise näoga, et seleta veel. naiivne on ta ka. kui kõnnid talle vastu ja ütled, et oled ratastoolis, siis ta vaatab sind samasuguse näoga nagu üleval mainitud ning ei saa aru, et sa valetad või teeb nalja. ehk ühesõnaga. tore tüüp. kuna eraldusime oma erasmuse grupist läksime koos kareni erasmuse grupiga. liidriks oli fabian, mille nimega tuleb ka juba mitu head lugu juba siit bielefeldist... ei viitsi rääkida... ning too tüüp oli suhteliselt täis ning natukene rumal (tglt ei olnud ilmselt rumal, vaid loll)... heh. (sorry karen. ei olnud loll, lihtsalt lammas)... kamoon. ei olnud. normaalne tüüp oli, lihtsalt ei teanud kuhu ta läheb... viis meid kuhugi idaberliini tänavale, otsis baari, ei leidnud. ning pärast pooleteise tunnist undamist väsis meie seltskond ära ning läksime tagasi koju... oleks võinud kohe minult küsida ning oleks läinud ida berliini sektsiooni, mis on baare täis. kui poikad mäletavad, siis käisime suvel ühes sellises kohas... eniveis. see õhtu oli tänu sellel suht väsitav ja mõtetu. aga tore oli sellegipoolest, sest sai kareniga kokku saadud. mis oli super..
Tämmonen pilt on siis võetud Berliinis Reichstag'i ees ning pean ausalt ütlema, et Berliin on ja jääb alatiseks üheks mu lemmiklinnaks. mulle meeldib see ananüümsus, see mitmekesisus ja see turvalisus, mida seal tunnen. olen seal juba piisavalt palju käinud (mingi viis korda vist umbes) ja tunnen linna juba piisvalt hästi ning mõningaid kohti sammuti. ühtlasi avastasin enda jaoks ühe eriti hea ja odava hosteli väga väga kesklinnas, ehk ka põhi u-bahn jaama vahel:
oranienburger tor (kus võib tänavatel näha kängurukottidega tüdrukuid, kes raha eest ...) ning freidrichstr station, kus tegelikult dürum just kõige parem ikkagist ei ole. kui poikad mäletavad, siis pärast klubi üritust, oli justnimelt see koht, kus dürümi ostsime.
kuulasin praegu just toredat tsitaati ühest laulust... "please stay online, like an idiot and no one will answer. this is a recording".
See pilt on nüüd tehtud ikka väga alguses minu siinolemise ajal. ma arvan, et see on vist tehtud teisel päeval kui tomas siin oli ning kolmandal või neljandal tutvumispäeval minu ja vene tüdrukutega. käisime siis pargis, mis on minust elukohast nii umbes viis minutit ning passisime toolil ja tegime nalja. ühe õlle jõin ka või jõime. tore oli. tähelepanelik pilk võib leida augu mu pükstes, täpselt seal, kus see olla ei tohiks. kuid ma ei morjenda ja kannan neid pükse uhkusega ka koolis, harali :) äkki keegi märkab ja pakub vaesele tudengile humanitaarabi. tegelikult põhjus teine. mul lihtsalt teised püksid olid pesus ja sutsu märjad. ja kaua sa ikka ühtesid samu pükse kannad... no anna olla ah!!! baaah... vasakult paremale pildil... mina, alexandra (alex), alexandra (sascha) ning tomas. the mate i'm living with now. samas teetu ei ole võimalik asendada, kuid meil on siin tomas'iga hea koostöö. õpetas mulle roppusi natukene ning kuidas küsida neli õlut palun "qiero, quatro cervestas por favor" (vabandan grammatiliste ebakorreksuste pärast).
See pilt on nüüd tehtud kui käisime hispaanlastega piknikul. Naljakas siinjuures oli see, et mitte ükski piknikule tulija ei võtnud süüa ega isegi veini kaasa (ja uskuge mind, hispaanlased joovad väga palju veini ja õlle. üks arturo, kelle juures on põhipeod [korra käisin sea] viis kuu ajaga ära õllepudelid ja sai vist mingi sada euri nende eest. ) ainukene toit, mis kaasa võeti oli pringelsi tops, kus natukene sai krõpse õgitud. park iseenesest on aga täiesti absoluutselt super. laus hullus. ehk väga väga ilus... totaalne istumise, olemise, päikeselise ilmaga nautisklemise koht.
aaa. see pilt!!! ja jah. see on nüüd võetud berliinist. sellega on naljakas lugu seotud. olen siis kahe alexi ja saschaga potsdamer platzil ning olin plaaninud annaga 40 minuti pärast kurfürstendammil kokku saada (põhi shoppingu tänav). tüdrukud tahtsid ka kaasa tulla, kuid ennem tahtsid omale suveniiri berliinist osta. idee hea ja nemad teavad kuidas sinna bussiga minna, sest metroost ei näe linna jne... olin skeptiline. kuna aga olen häbelik poiss ei hakanud midagi ütlema. nõustusin ja tegin nägu kästud ning astusin bussi number 200. sõitsime siis mingi 20 minutit totaalselt teises suunas ning nad hakkasid korrutama mingisugusest juuksenõela struktuursest trajektoorist, et küll buss ringi keerab ja õigesse suunda läheb... okei. maha ka ei läinud. pärast tunni ajast sõitu jõudsime sinna, kus see pilt tehtud. ehk siis peaaegu berliinist välja, itta, mis nägi päris korraliku getona välja ja kus isegi metroo enam ei liikunud. pidin annaga hiljem kokku saama, mis jäi ka lühikeseks, sest samal õhtul pidime tagasi bielefeldi tulema. kokkuvõtteks sain annaga pärast potsdamer platzil kokku ning läksime koos tema juurde, kus oli ka angel. ning pärast 15 minutit seal ning sooja teed, suundusin hostelisse tagasi. jõudsin minuti pealt kokkulepitud ajaks kohale ning olin nagu ikka, minule ja eestlastele kohane, viimane inimene seal. naljakas oli veel see, et buss lasi meid samas peatuses maha ning küsisime, kuidas tagasi saab. bussijuht näitas näpuga. minge ületee sinna peatusesse ning sealt läheb järgmine buss. läksime siis sinna peatusesse.. mees tegi selle kauaoodatud juuksenõela värgi ära ning võttis meid jälle peale... tobedus, sest me oleks võinud bussis passida. tagasi sõites potsdamer platzi poole otsustasid tüdrukud muuseomi saarel maha minna, ning minna BERLIN poodi suveniiri ostma. ma jäin bussi, et sõita potsdamer platzile. pidime nendega seal kohtuma ning ootasime annaga tüdrukuid. kuid ma ei tea miks, suutsid nad jälle vale bussi peale minna ning sõitsid siis sinna, kuhu alguses minna tahtsime. ise nad põhjendasid seda sellega, et bussis oli palju inimesi ning aknad olid udused (väljas sadas ja oli hullult külm) ja nad ei näinud välja, kus nad olid. kokkuvõttes aga arvan, et nad lihtsalt ei suuda suurtel numbritel nagu 100 ja 200 vahet teha ja õige bussi peale tulla. ehk nad ei saanudki anna ja angeliga kokku. aga aega on ja küll veel saavad ;) vahva oli. ja selle hulluse reisi puhul sai päris korralikult ida berliini nähtud. üldse veetsin väga palju aega tol päeval transpordivahendis (2.20 rongis bielefeldi. kuskil 2 tundi bussis ning 1 tund s-bahnis, kui sõitsin berliini ringi, kuna mul ei olnud midagi teha ja kus ma magama jäin). üldse berliin oli super ning räägin sellest kindlasti veel...
teen lühidalt. see on Tomas. mees, kes ei kommentaari. taga olen ka mina. ning me tassime kapi tagust tüdrukute korterisse mööda bielefeldi. see oli eelmine nädal. ning näete kuidas riietume. praegu on külm.
berliini kirjeldused jätkuvad. laupäeval läksime oma tüüpilise seltskonnaga (mina, sascha, alex, tomas, miguel) martini juurde (teet ja marju ning priit tunnevad teda), sest christian ja basti oli seal ning of koors martin ise ka. avastasin enda jaoks martini keldri, kus oli piljardilaud, saun (ei käinud), lauajalgpall, suur flatscreen telekas ning playstation (ei mänginud). piljard tuli mul elus esimest korda hästi välja... ;) enne minekut ostsin friedrichstr statsioonist 54vol rummi 6 euri eest ning kohapeal oli sambucat, mida elus esimest korda ise tegin. see õige värk, kus kogud gaasi jne... korraks läks laud põlema, kuid see sai kiiresti kustutatud...ja tuli välja küll. viiendal korral (ma tegin ikka teistele, mitte endale kõik viis korda. ma oleks muidu surnud olnud või ma ei tea).. igatahes oli seal päris mitu inimest ning väga väga väga väga tore õhtu kujunes. järsku aga pidime kõik millegipärast ära minema ning ma ei tea miks. kusjuures kui sinna läksime avastasin (kui pidi bussijuhule näitama. kirjutasin meelega valesti, sest minu meelest on see naljakas), et ma olin oma kolme päeva pileti ära kaotanud (ülejäänud päeva sõitsin jänespüksi)... ma ei tea kuidas ma selle ära kaotasin, kuid ilmselt võtsin midagi välja rahakotist ja tuli koos sellega... ei olnud hea üllatus. ütlesin bussijuhile, et sa hakka sõitma. ma lähen otsin teisel korrusel oma pileti ülesse. varsti tuli aga meie peatus. tänasin bussijuhti ning väljusin masinast... tore reis oli. ja eriti hea pidu oli ka
samas ma ei olnud ainult pidude peal väljas berliinis. käisin ka mitmes olulises ja vähemolulises muuseomis. tõsiselt pettunud olen mingis suvalises loodusmuuseomis humboldi ülikooli kõrval, kus oli pool mingisugusest suurest dinosaurusest ja hästi palju minu jaoks igavaid, kuid samas ilusaid mineraale.
teisalt käisin laupäeval, oma esimese muuseomina, fotograafia muuseomis. meil oli nimelt mingi muuseomite pilet, mis maksis 7.50 euri (meile anti) ning võisime külastada pea kõiki muuseome (v.a. charlie checkpoint museom, aga seal olin juba varem käinud). fotograafia muuseom oli täiesti super. helmut newtoni kollektsioon ja üldse selle mehe tegemistest ning pilte temast endast. videosid jne. mees on teinud pilte näiteks kuulastes moekunstnikest ning kui lugesin ta päevikut mis klaasi taga oli, siis oli seal märgitud kohtumine kevin costneriga jne.. et tegu ei olnud just tühise poisuga. väga ilusad pildid olid. valdav stiil must-valge. ehk veel ilusam. valdav modell: naine. valdav riietus: alasti. valdav motiiv: relv, veri etc, kuid mitte ainult. ... ütleme nii, et kui keegi peaks praegu berliini sattuma, siis soovitan kindlasti minna sinna muuseomisse. see asub kudammi juures, zooloogische garteni jaama kõrval. kolmanda korrusel oli ka mingi teine ekspesitsioon, kus üks tüüp oli teinud foto ühest samast aknast peaaegu iga päev ühes samas suunas, ühte sama asja mingi 6 aastat ning need fotod olid seal üleval. fotod olid tehtud erineval kellaajal. öösel, päeval, ööpäeval. ning erinevad aastaajad. ning erinevad asjad aknalaual jne... mõnus... mulle meeldis. ahjaa. vaade oli siis new york'ile...
viimane ja vast kõige olulisem muuseom, millest tahan rääkida on juudi muuseom.. hoone väljast jätab juba tõsise impacti. seest on impact sama suur või suurem. ma ei hakka seda kirjeldama, kuna arvan, et iga inimene peaks seal vähemalt korra elus ära käima. kuid ütleme nii, et väga väga hull koht on. all on kuskil ruum, mida nimetatakse väljarände torn või kuidagi. ma ei mäleta. sellel on tohutu uks ning igaüks küsib endalt, et mis uks see on. ja kas sinna tohib üldse minna. ma igatahes läksin. ning see oli kõrge kinnine ruum. betoonseintega ning tohutu akustikaga. ruum oli pime. ma ei julgenud sinna päris sisse minna ning ust kinni tõmmata, sest päriselt kartsin, et jään sinna kinni. väga hull koht. üks teine ruum oli ka selline, kus olid suured betoon monumendid (rööptahukad nii 10 meetrised), mille otsas kasvasid puud... sellel aga katust ei olnud ja asus välja. jättis samasuguse, kuid miniatuursema mulje kui berliini kesklinnas asuv holokausti mälestusmärk, mis on ka täiesti superfantatilise hea lahendusega... ka sinna peaksid kõik minema....
nii, enough about berlin nüüdseks...
üks nali vahepeale, mida vittorio (itaallane. 26a ja õpib politoloogiat itaalias, siin sotsioloogiat) rääkis. need kes tulid kolm nädalat enne algust keelekursustele pidid tegema mingit presentatsiooni. ma ei tea kas tema tegi või mitte, kuid ta rääkis mida ta oma presentatsioonis oleks öelnud.... umbes nii:
"kui küsida mult, et kas itaalias on mafia, siis...
ma ei tea midagi,
ma ei räägi midagi,
ma ei ole midagi näinud..."
:)
täna mingi paari tunni pärast võtan ette seitsme tunnise reisi ning sõidan pariisi. ööbin täna kätlini juures ning ta tuleb mulle la port chapelle'i vasta. ma loodan :p sõidan sinna autoga. opel vectra ning autojuhiks on pikka kasvu mustanahaline tüüp. saab khuul olema. alguses oli mul plaan, et lähen täna kölni (auto oli olemas) ning homme sealt edasi pariisi (auto oli olemas), kuid ma ei saanud seal kuskil öömaja. ja võta näpust. nüüd läheb üks tüüp otse läbi kölni pariisi... vahva... :p
ok. bai bai..
Esimene sõprussuhe hispaania ja eesti vahel sõlmitud. vähemalt minu ja tomase vahel. istume siis olümpiastaadionil, kus minu kohal (ma arvan vähemalt, istus vähemalt Zidane, või Raul, või Odonkor, või Klose või Andres Oper vähemalt). igatahes see olümpiastaadioni külastamine oli totall igav. olen seal varem käinud ning giid ei olnud ka just kõige suurepärasem asi. sakslased põevad kõikide asjade pärast ja meie grupijuht veel eriti. tore oli teda närvi ajada. maik mõistk sks kiilt. mks mi siiõ astüdä iii või? tore oli.... iseensest uhke place ja vip longe'is tahaks küll mängu vaadata.
sain reedel kareniga kokku berliinis. juheeei. esimene eestlane üle kuu aja. see siis potsdamer platzil tehtud fotik. ning pildil: mina, karen, tomas, miguel, alex... miguel on maailma kõige hullema naeruga mees + kui keegi on hispaanlane, siis tema. sest kui istud ta kõrvale bahnis ning oled noor tüdruk, teeb ta sinuga tutvust. karen igastahes oli tast vaimustuses, sest ta suutis talt juba küsida, kas ta on poiss ning miks ta siia tuli, kui tal poiss on ning üldse seda tüüpi hispaanlane, kellele tahaks lõpuks peksa anda :) ei, tglt on ta hästi tore ja sõbralik tüüp ning temaga juba väga igav ei hakka. kohati tundub, et ta on üliloll aga see vist tingitud sellest, et ta ei saa ei inglise ega saksa keelest väga hästi aru.ja kui ta aru ei saa, vaatab ta sind sellise näoga, et seleta veel. naiivne on ta ka. kui kõnnid talle vastu ja ütled, et oled ratastoolis, siis ta vaatab sind samasuguse näoga nagu üleval mainitud ning ei saa aru, et sa valetad või teeb nalja. ehk ühesõnaga. tore tüüp. kuna eraldusime oma erasmuse grupist läksime koos kareni erasmuse grupiga. liidriks oli fabian, mille nimega tuleb ka juba mitu head lugu juba siit bielefeldist... ei viitsi rääkida... ning too tüüp oli suhteliselt täis ning natukene rumal (tglt ei olnud ilmselt rumal, vaid loll)... heh. (sorry karen. ei olnud loll, lihtsalt lammas)... kamoon. ei olnud. normaalne tüüp oli, lihtsalt ei teanud kuhu ta läheb... viis meid kuhugi idaberliini tänavale, otsis baari, ei leidnud. ning pärast pooleteise tunnist undamist väsis meie seltskond ära ning läksime tagasi koju... oleks võinud kohe minult küsida ning oleks läinud ida berliini sektsiooni, mis on baare täis. kui poikad mäletavad, siis käisime suvel ühes sellises kohas... eniveis. see õhtu oli tänu sellel suht väsitav ja mõtetu. aga tore oli sellegipoolest, sest sai kareniga kokku saadud. mis oli super..Tämmonen pilt on siis võetud Berliinis Reichstag'i ees ning pean ausalt ütlema, et Berliin on ja jääb alatiseks üheks mu lemmiklinnaks. mulle meeldib see ananüümsus, see mitmekesisus ja see turvalisus, mida seal tunnen. olen seal juba piisavalt palju käinud (mingi viis korda vist umbes) ja tunnen linna juba piisvalt hästi ning mõningaid kohti sammuti. ühtlasi avastasin enda jaoks ühe eriti hea ja odava hosteli väga väga kesklinnas, ehk ka põhi u-bahn jaama vahel:
oranienburger tor (kus võib tänavatel näha kängurukottidega tüdrukuid, kes raha eest ...) ning freidrichstr station, kus tegelikult dürum just kõige parem ikkagist ei ole. kui poikad mäletavad, siis pärast klubi üritust, oli justnimelt see koht, kus dürümi ostsime.kuulasin praegu just toredat tsitaati ühest laulust... "please stay online, like an idiot and no one will answer. this is a recording".
See pilt on nüüd tehtud ikka väga alguses minu siinolemise ajal. ma arvan, et see on vist tehtud teisel päeval kui tomas siin oli ning kolmandal või neljandal tutvumispäeval minu ja vene tüdrukutega. käisime siis pargis, mis on minust elukohast nii umbes viis minutit ning passisime toolil ja tegime nalja. ühe õlle jõin ka või jõime. tore oli. tähelepanelik pilk võib leida augu mu pükstes, täpselt seal, kus see olla ei tohiks. kuid ma ei morjenda ja kannan neid pükse uhkusega ka koolis, harali :) äkki keegi märkab ja pakub vaesele tudengile humanitaarabi. tegelikult põhjus teine. mul lihtsalt teised püksid olid pesus ja sutsu märjad. ja kaua sa ikka ühtesid samu pükse kannad... no anna olla ah!!! baaah... vasakult paremale pildil... mina, alexandra (alex), alexandra (sascha) ning tomas. the mate i'm living with now. samas teetu ei ole võimalik asendada, kuid meil on siin tomas'iga hea koostöö. õpetas mulle roppusi natukene ning kuidas küsida neli õlut palun "qiero, quatro cervestas por favor" (vabandan grammatiliste ebakorreksuste pärast).
See pilt on nüüd tehtud kui käisime hispaanlastega piknikul. Naljakas siinjuures oli see, et mitte ükski piknikule tulija ei võtnud süüa ega isegi veini kaasa (ja uskuge mind, hispaanlased joovad väga palju veini ja õlle. üks arturo, kelle juures on põhipeod [korra käisin sea] viis kuu ajaga ära õllepudelid ja sai vist mingi sada euri nende eest. ) ainukene toit, mis kaasa võeti oli pringelsi tops, kus natukene sai krõpse õgitud. park iseenesest on aga täiesti absoluutselt super. laus hullus. ehk väga väga ilus... totaalne istumise, olemise, päikeselise ilmaga nautisklemise koht.
aaa. see pilt!!! ja jah. see on nüüd võetud berliinist. sellega on naljakas lugu seotud. olen siis kahe alexi ja saschaga potsdamer platzil ning olin plaaninud annaga 40 minuti pärast kurfürstendammil kokku saada (põhi shoppingu tänav). tüdrukud tahtsid ka kaasa tulla, kuid ennem tahtsid omale suveniiri berliinist osta. idee hea ja nemad teavad kuidas sinna bussiga minna, sest metroost ei näe linna jne... olin skeptiline. kuna aga olen häbelik poiss ei hakanud midagi ütlema. nõustusin ja tegin nägu kästud ning astusin bussi number 200. sõitsime siis mingi 20 minutit totaalselt teises suunas ning nad hakkasid korrutama mingisugusest juuksenõela struktuursest trajektoorist, et küll buss ringi keerab ja õigesse suunda läheb... okei. maha ka ei läinud. pärast tunni ajast sõitu jõudsime sinna, kus see pilt tehtud. ehk siis peaaegu berliinist välja, itta, mis nägi päris korraliku getona välja ja kus isegi metroo enam ei liikunud. pidin annaga hiljem kokku saama, mis jäi ka lühikeseks, sest samal õhtul pidime tagasi bielefeldi tulema. kokkuvõtteks sain annaga pärast potsdamer platzil kokku ning läksime koos tema juurde, kus oli ka angel. ning pärast 15 minutit seal ning sooja teed, suundusin hostelisse tagasi. jõudsin minuti pealt kokkulepitud ajaks kohale ning olin nagu ikka, minule ja eestlastele kohane, viimane inimene seal. naljakas oli veel see, et buss lasi meid samas peatuses maha ning küsisime, kuidas tagasi saab. bussijuht näitas näpuga. minge ületee sinna peatusesse ning sealt läheb järgmine buss. läksime siis sinna peatusesse.. mees tegi selle kauaoodatud juuksenõela värgi ära ning võttis meid jälle peale... tobedus, sest me oleks võinud bussis passida. tagasi sõites potsdamer platzi poole otsustasid tüdrukud muuseomi saarel maha minna, ning minna BERLIN poodi suveniiri ostma. ma jäin bussi, et sõita potsdamer platzile. pidime nendega seal kohtuma ning ootasime annaga tüdrukuid. kuid ma ei tea miks, suutsid nad jälle vale bussi peale minna ning sõitsid siis sinna, kuhu alguses minna tahtsime. ise nad põhjendasid seda sellega, et bussis oli palju inimesi ning aknad olid udused (väljas sadas ja oli hullult külm) ja nad ei näinud välja, kus nad olid. kokkuvõttes aga arvan, et nad lihtsalt ei suuda suurtel numbritel nagu 100 ja 200 vahet teha ja õige bussi peale tulla. ehk nad ei saanudki anna ja angeliga kokku. aga aega on ja küll veel saavad ;) vahva oli. ja selle hulluse reisi puhul sai päris korralikult ida berliini nähtud. üldse veetsin väga palju aega tol päeval transpordivahendis (2.20 rongis bielefeldi. kuskil 2 tundi bussis ning 1 tund s-bahnis, kui sõitsin berliini ringi, kuna mul ei olnud midagi teha ja kus ma magama jäin). üldse berliin oli super ning räägin sellest kindlasti veel...
teen lühidalt. see on Tomas. mees, kes ei kommentaari. taga olen ka mina. ning me tassime kapi tagust tüdrukute korterisse mööda bielefeldi. see oli eelmine nädal. ning näete kuidas riietume. praegu on külm.
berliini kirjeldused jätkuvad. laupäeval läksime oma tüüpilise seltskonnaga (mina, sascha, alex, tomas, miguel) martini juurde (teet ja marju ning priit tunnevad teda), sest christian ja basti oli seal ning of koors martin ise ka. avastasin enda jaoks martini keldri, kus oli piljardilaud, saun (ei käinud), lauajalgpall, suur flatscreen telekas ning playstation (ei mänginud). piljard tuli mul elus esimest korda hästi välja... ;) enne minekut ostsin friedrichstr statsioonist 54vol rummi 6 euri eest ning kohapeal oli sambucat, mida elus esimest korda ise tegin. see õige värk, kus kogud gaasi jne... korraks läks laud põlema, kuid see sai kiiresti kustutatud...ja tuli välja küll. viiendal korral (ma tegin ikka teistele, mitte endale kõik viis korda. ma oleks muidu surnud olnud või ma ei tea).. igatahes oli seal päris mitu inimest ning väga väga väga väga tore õhtu kujunes. järsku aga pidime kõik millegipärast ära minema ning ma ei tea miks. kusjuures kui sinna läksime avastasin (kui pidi bussijuhule näitama. kirjutasin meelega valesti, sest minu meelest on see naljakas), et ma olin oma kolme päeva pileti ära kaotanud (ülejäänud päeva sõitsin jänespüksi)... ma ei tea kuidas ma selle ära kaotasin, kuid ilmselt võtsin midagi välja rahakotist ja tuli koos sellega... ei olnud hea üllatus. ütlesin bussijuhile, et sa hakka sõitma. ma lähen otsin teisel korrusel oma pileti ülesse. varsti tuli aga meie peatus. tänasin bussijuhti ning väljusin masinast... tore reis oli. ja eriti hea pidu oli ka
samas ma ei olnud ainult pidude peal väljas berliinis. käisin ka mitmes olulises ja vähemolulises muuseomis. tõsiselt pettunud olen mingis suvalises loodusmuuseomis humboldi ülikooli kõrval, kus oli pool mingisugusest suurest dinosaurusest ja hästi palju minu jaoks igavaid, kuid samas ilusaid mineraale.
teisalt käisin laupäeval, oma esimese muuseomina, fotograafia muuseomis. meil oli nimelt mingi muuseomite pilet, mis maksis 7.50 euri (meile anti) ning võisime külastada pea kõiki muuseome (v.a. charlie checkpoint museom, aga seal olin juba varem käinud). fotograafia muuseom oli täiesti super. helmut newtoni kollektsioon ja üldse selle mehe tegemistest ning pilte temast endast. videosid jne. mees on teinud pilte näiteks kuulastes moekunstnikest ning kui lugesin ta päevikut mis klaasi taga oli, siis oli seal märgitud kohtumine kevin costneriga jne.. et tegu ei olnud just tühise poisuga. väga ilusad pildid olid. valdav stiil must-valge. ehk veel ilusam. valdav modell: naine. valdav riietus: alasti. valdav motiiv: relv, veri etc, kuid mitte ainult. ... ütleme nii, et kui keegi peaks praegu berliini sattuma, siis soovitan kindlasti minna sinna muuseomisse. see asub kudammi juures, zooloogische garteni jaama kõrval. kolmanda korrusel oli ka mingi teine ekspesitsioon, kus üks tüüp oli teinud foto ühest samast aknast peaaegu iga päev ühes samas suunas, ühte sama asja mingi 6 aastat ning need fotod olid seal üleval. fotod olid tehtud erineval kellaajal. öösel, päeval, ööpäeval. ning erinevad aastaajad. ning erinevad asjad aknalaual jne... mõnus... mulle meeldis. ahjaa. vaade oli siis new york'ile...
viimane ja vast kõige olulisem muuseom, millest tahan rääkida on juudi muuseom.. hoone väljast jätab juba tõsise impacti. seest on impact sama suur või suurem. ma ei hakka seda kirjeldama, kuna arvan, et iga inimene peaks seal vähemalt korra elus ära käima. kuid ütleme nii, et väga väga hull koht on. all on kuskil ruum, mida nimetatakse väljarände torn või kuidagi. ma ei mäleta. sellel on tohutu uks ning igaüks küsib endalt, et mis uks see on. ja kas sinna tohib üldse minna. ma igatahes läksin. ning see oli kõrge kinnine ruum. betoonseintega ning tohutu akustikaga. ruum oli pime. ma ei julgenud sinna päris sisse minna ning ust kinni tõmmata, sest päriselt kartsin, et jään sinna kinni. väga hull koht. üks teine ruum oli ka selline, kus olid suured betoon monumendid (rööptahukad nii 10 meetrised), mille otsas kasvasid puud... sellel aga katust ei olnud ja asus välja. jättis samasuguse, kuid miniatuursema mulje kui berliini kesklinnas asuv holokausti mälestusmärk, mis on ka täiesti superfantatilise hea lahendusega... ka sinna peaksid kõik minema....
nii, enough about berlin nüüdseks...
üks nali vahepeale, mida vittorio (itaallane. 26a ja õpib politoloogiat itaalias, siin sotsioloogiat) rääkis. need kes tulid kolm nädalat enne algust keelekursustele pidid tegema mingit presentatsiooni. ma ei tea kas tema tegi või mitte, kuid ta rääkis mida ta oma presentatsioonis oleks öelnud.... umbes nii:
"kui küsida mult, et kas itaalias on mafia, siis...
ma ei tea midagi,
ma ei räägi midagi,
ma ei ole midagi näinud..."
:)
täna mingi paari tunni pärast võtan ette seitsme tunnise reisi ning sõidan pariisi. ööbin täna kätlini juures ning ta tuleb mulle la port chapelle'i vasta. ma loodan :p sõidan sinna autoga. opel vectra ning autojuhiks on pikka kasvu mustanahaline tüüp. saab khuul olema. alguses oli mul plaan, et lähen täna kölni (auto oli olemas) ning homme sealt edasi pariisi (auto oli olemas), kuid ma ei saanud seal kuskil öömaja. ja võta näpust. nüüd läheb üks tüüp otse läbi kölni pariisi... vahva... :p
ok. bai bai..
Thursday, November 02, 2006
lühidus
kuna paljudele ei meeldi minu font siin, siis ma teen nüüd sellise fondiga, mis ma loodan, on paremini loetav ning selles lauses on juba kolm koma, millele järgnes nüüd neljas...
tahtsin lihtsalt öelda, et päris palju huvitavaidja ägedaid asju on vahepeal juhtunud ning loodan need kuidagi siia kirja ka saada ;)
üks pilt ka... ehk siis MEHED ehitamas kappi tüdrukutele. Tegelikult see pilt on natukene teesklemine, mul ei ole sellist kotti ning enamuse kapist panin mina kokku.!!. ehk suvine ehituskogemus tuli kasuks, kuna jõudu jätkus, kui teistel seda vajaka jäi...
cheers
Sunday, October 22, 2006
sportimine bielefeldis ja school
huhuhuuuu. päris palju on tegelikult juba juhtunud ja nii mitmetki asjad jäävad mainimata, kuna need on juba haiutatult meeles.
teisipäeval oli hispaanlasest sõbra ja majakaaslase tomas'i sünnipäev ning kohale tuli umbes 10 inimest. kaks vene tüdrukut, mina, ingo ja hispaanlased. tore õhtu oli. olemas oli mitmesuguseid jooke. bacardi rummi, martinit, õlut, gorbatschovi vodkat, türgi vodkat, siis miljon erinevat jooki veel. kuid ega me nendega ei liialdanud. vähemalt mitte kõik. pea käis korraks ringi, kuid hommik oli küll täiesti hea... igatahes õhtu kujunes väga mõnusaks. järgmine päev läksin kooli kella kuueks, mil võtsin osa oma esimesest ülikoolisportlikust tegevusest. nimelt läksin sukeldamusise ja snorgeldamise trenni (lenz ja teet!!!, pärast võin teid õpetada :p) ja suht khuul oli. ütleme nii, et kui valesti sukelduda, siis sügaval hakkab rõhk peas väga meeletuks minema ja ikka hullult valus on. hullult!!! aga seal on mingi nipp, kuidas seda vältida, kuid kahjuks ei saanud ma saksa keelest piisavalt aru, et seda endale täielikult veel omandada. igatahes kavatsen järgmine kolmapäev sinna uuesti minna ning endale selle asja selgeks teha. ahjaa. mis me tomas'ile kinkisime. mina ja saschad kinkisime suured soojad sussid küüntega ehk siis mingi hundi jaluse stiilis sussid. tomas oli õnnelik. kusjuures oma sünnipäeval tegi tüüp esimest korda head nalja ja nüüd on pärast sedagi seda teinud. ma kunagi mainisin, et tegu on maailma kõige aeglasema, kõige kauem magava ning kõige vähem rääkiva hispaanlasega, kes ei suuda ise suurt midagi otsustada ja teha ning jookseb mul tihti sabas ja vaatab kuidas mina asju toimetan. igatahes nüüd mulle tundub, et kui 20 kukkus, on näha väikeseid iseseisvuse muudatusi. ei, tglt on ta tore ning meil on siin mõnus väike seltskond.
möödas on nüüd ka esimene koolinädal ja jõudsin peaaegu igalepoole kuhu tahtsin. vahele jätsin vaid geenitehnoloogia ja mikrobioloogia loengud, kuna arvasin, et esimene sissejuhatav loeng on minu jaoks liiga igav. üldiselt ongi nii, et need loengud siin on minu jaoks suhteliselt kerged ja arusaadavad. isegi saksa keeles. kohati ikka läheb vedama küll, kuid üldisest ideest saan ikka aru. üks prof robert räägib andmestruktuuridest ja algoritmidest ja praegu on kaks esimest loengut olnud küll väga sissejuhatavad ja mul selline tunne, et see vast kõige keerulisem asi, kuid siiamaani on küll ok olnud. kogu ülikooli süsteem aga ei ole siiamaani päris selge, mistõttu peab veel übungite ja punktide ja e-learning asja vaatama. aga jah, võrreldes eestiga peab siin ikka kogu aeg õppima, mitte ainult enne sessi. iseenesest hea, kuid seab ka teatavad piirangud.
käisin ka kahes journal clubis, kus ühest visati mind pooleldi välja, kuna tegu oli mingi grupisiseses miitinguga, kuid lubati järgmine kord tagasi tulla ning ettekandeid artiklitest kuulata. kas ka ise midagi ette kandma pean, seda ma ei tea veel. aga ma ei usu, et see minu jaoks ka mingi probleem oleks (see toimub inglise keeles). ning käisin ka teises journal clubis, mida viib läbi minu koordinaator siin Bielefeldis. Härra Jens Stoye. Tegu on ultralaheda inimesega, kes on väga sõbralik ning khuul. Järgmine kord lubati seal juba õlled kohale tuua ning õhkkond on seal väga vaba. Kusjuures pean seal juba ettekande tegema nüüdsel tuleval teisipäeval, kuid mul ettekanne juba valmis ning kannan ette seda sama, mida tartus alternatiivsete promootorite kohta ehk PAP (putative alternative promoter) ning kõik peaks vast kenasti sujuma. homseks pean veel 100 lk mingit inglise keelset teksti läbi lugema, kuna ühes seminaris toimub väga kihvt filosoofiline diskussioon ja arvan, et see saab mu inglise keelele 100% tõuke, kuna õppejõud räägib täiuslikku inglise keelt. no problem really.
ning mis veel huvitavat, naljakat. mhmh. kõige naljakam on vast see, et käisin PILATEses. Sascha ennem ütles veel, et seal ainult naised, kuid ma arvasin, et see ei ole tõsi. Kuna mul läks oma asjadega natukene kiireks, siis olin viimane kes sinna pilatese saali sisse astus. tegin ukse lahti ja vastu vaatasid 50 naist oma sportlike riietega. mul läks suu lahti. mitte seepärast, et naised ilusad oleksid (pigem vastupidi, mõningate eranditega. kusjuures üldse saksamaal on kuidagi probleemne see valdkond) vaid lihtsalt et neid nii palju oli. küsisin siis: "is this only for women?" ja kõik naersid kõvasti. ei olnud vastuses alguses kindel, kuid tegin rõõmsameelse ning kindlameelse näo ning võtsin tossud jalast (lükad olid juba jalas), pusa seljast ning kõndisin enesekindlalt kikivarvukil läbi naiste mattide juurde, mis asusid väikeses kõrvalruumis, kust oli ka näha, mida õppejõud tegi. ps! mul oli seljas see must S.oliveri särk, mille berliinist ostsin ehk siis ilma varrukateta ja suht, ma ei tea, liibuv võibolla! =) igatahes kõik passisid ja naeratasid :) kokkuvõttes jäin oma matiga sinna samasse mattide ruumi, kuna hirm oli. ja jumal tänatud. sest need pepuharjutused, mu lühikesed püksid ja kogu see värk ei läinud üldse kuidagi kokku. pluss ei saanud aru ka mida õppejõud rääkis (saksa keeles, kuid lihtsalt imelikult rääkis). et siis tegin teiste pealt. kui oleksin keset ruumi olnud ja seal sisse-välja hinganud ning puusi hõõritanud oleks ilmselt kogu tund aega luhta läinud ja teised mu üle naernud. kusjuures kui koridoris küsisin kus asub pilatese trenn, siis vaatasid küll kõik mind väga imeliku pilguga: "hey you gay!" pohh. kokkuvõttes oli ka üks hea asi. muusika. mingi ambient käis taustaks, kuid ma ei hakanud õppejõu käest küsima, mis see täpselt oli. sest kui asi lõppes, olin mina esimene kes oma mati tagasi pani ning pea maas oma riietega ruttu välja kõndis. kahjuks peatati mind aga kohe välja jõudmiselt, sest kohtasin kahte tuttavat (svetlanat leedust ning danielat itaaliast. kusjuures see daniela on eriti lahe itaallane. väga rõõmsameelne ja lõbus ja svetlana on noh "leedukas"). selline kogemus siis. järgmine teisipäev lähen aga capoeira angolasse! vaatab mis seal saab. pilatesesse vast enam ei lähe, sest see natukene liiga aeglane minu jaoks. ja liiga veidrad harjutused. parem käin jooksmas ning teen kõhulihaseid/kätekõverdusi.
reedel üritasime neljakesi minna linna peale pubidesse. hakkasime astuma umbes kaheteistkümne paiku ning linn oli täiesti tühi. ma ei saa aru, millega inimesed siin reede õhtuti tegelevad. igatahes ei leidnud me ühtegi normaalset pubi ning kui lõpuks leidsime oli koha nimi "rockcafe". see oli nõrk variant sellest, mis meil on tartus. kuid ütleme nii, et seal istusid rocki vanad. kõik olid täis ning lällasid. jõime seal ühe õlle ning läksime ühte teise kohta, kus olime varem ekskursiooni käigus käinud. iseenesest suhteliselt soliidne koht, kuid jällegist inimtühi. jõime seal jälle ühe õlle, kuna nad otsustasid kell kaks juba kinni panna. eestis ei juhtuks sellist asja mitte kunagi. veider. reede õhtu ja inimtühi. tallinn oleks sellel ajal kohanud purjus inimestest ning kaklevatest ja tülinorivatest noortest. natukene igatseb seda värki juba!!!.
amsterdam jäi jälle ära, kuna tüdrukutel ei ole praegu luba veel saksamaalt lahkuda ning too müncheni tüüp ka ei tulnud. (sorry lentz! aga ikkagist, kunagi peab sinna koos minema ning you are welcomed here any time!) igatahes proovime millalgi novembris uuesti. ja sinna läheb kohe kindlasti. küll on aga kindel berliini laks järgmine nädalavahetus. can't wait actually because I love Berlin. Pariis on ka nüüd 100% kindel, kuna isal seal hotell juba kinni pandud. probleem on ainult öömajaga Kölnis, kuid arvan, et selle saab ka lahendatud kuidagi. kui vaja magan bussijaamas. aga köln pidi väga khuul city olema ning ma ei usu, et seal mingeid probleeme peaks tekkima.
bahh kindlasti jäi palju ütlemata, kuid ma arvan, et kes iganes seda loeb on ka juba kopp ees. siin sõbrad ikka viskavad nalja, et mu üks sissekanne on pikem kui mõni novell. aga no olen ennast parandanud ning ei kanna enam sisse iga päev.
davai. olge viisakad!
till next time ;)
go to PILATES. !NOW
jah. täna teen pannkooke elus esimest korda ning just kukkusin toolit maha!
teisipäeval oli hispaanlasest sõbra ja majakaaslase tomas'i sünnipäev ning kohale tuli umbes 10 inimest. kaks vene tüdrukut, mina, ingo ja hispaanlased. tore õhtu oli. olemas oli mitmesuguseid jooke. bacardi rummi, martinit, õlut, gorbatschovi vodkat, türgi vodkat, siis miljon erinevat jooki veel. kuid ega me nendega ei liialdanud. vähemalt mitte kõik. pea käis korraks ringi, kuid hommik oli küll täiesti hea... igatahes õhtu kujunes väga mõnusaks. järgmine päev läksin kooli kella kuueks, mil võtsin osa oma esimesest ülikoolisportlikust tegevusest. nimelt läksin sukeldamusise ja snorgeldamise trenni (lenz ja teet!!!, pärast võin teid õpetada :p) ja suht khuul oli. ütleme nii, et kui valesti sukelduda, siis sügaval hakkab rõhk peas väga meeletuks minema ja ikka hullult valus on. hullult!!! aga seal on mingi nipp, kuidas seda vältida, kuid kahjuks ei saanud ma saksa keelest piisavalt aru, et seda endale täielikult veel omandada. igatahes kavatsen järgmine kolmapäev sinna uuesti minna ning endale selle asja selgeks teha. ahjaa. mis me tomas'ile kinkisime. mina ja saschad kinkisime suured soojad sussid küüntega ehk siis mingi hundi jaluse stiilis sussid. tomas oli õnnelik. kusjuures oma sünnipäeval tegi tüüp esimest korda head nalja ja nüüd on pärast sedagi seda teinud. ma kunagi mainisin, et tegu on maailma kõige aeglasema, kõige kauem magava ning kõige vähem rääkiva hispaanlasega, kes ei suuda ise suurt midagi otsustada ja teha ning jookseb mul tihti sabas ja vaatab kuidas mina asju toimetan. igatahes nüüd mulle tundub, et kui 20 kukkus, on näha väikeseid iseseisvuse muudatusi. ei, tglt on ta tore ning meil on siin mõnus väike seltskond.
möödas on nüüd ka esimene koolinädal ja jõudsin peaaegu igalepoole kuhu tahtsin. vahele jätsin vaid geenitehnoloogia ja mikrobioloogia loengud, kuna arvasin, et esimene sissejuhatav loeng on minu jaoks liiga igav. üldiselt ongi nii, et need loengud siin on minu jaoks suhteliselt kerged ja arusaadavad. isegi saksa keeles. kohati ikka läheb vedama küll, kuid üldisest ideest saan ikka aru. üks prof robert räägib andmestruktuuridest ja algoritmidest ja praegu on kaks esimest loengut olnud küll väga sissejuhatavad ja mul selline tunne, et see vast kõige keerulisem asi, kuid siiamaani on küll ok olnud. kogu ülikooli süsteem aga ei ole siiamaani päris selge, mistõttu peab veel übungite ja punktide ja e-learning asja vaatama. aga jah, võrreldes eestiga peab siin ikka kogu aeg õppima, mitte ainult enne sessi. iseenesest hea, kuid seab ka teatavad piirangud.
käisin ka kahes journal clubis, kus ühest visati mind pooleldi välja, kuna tegu oli mingi grupisiseses miitinguga, kuid lubati järgmine kord tagasi tulla ning ettekandeid artiklitest kuulata. kas ka ise midagi ette kandma pean, seda ma ei tea veel. aga ma ei usu, et see minu jaoks ka mingi probleem oleks (see toimub inglise keeles). ning käisin ka teises journal clubis, mida viib läbi minu koordinaator siin Bielefeldis. Härra Jens Stoye. Tegu on ultralaheda inimesega, kes on väga sõbralik ning khuul. Järgmine kord lubati seal juba õlled kohale tuua ning õhkkond on seal väga vaba. Kusjuures pean seal juba ettekande tegema nüüdsel tuleval teisipäeval, kuid mul ettekanne juba valmis ning kannan ette seda sama, mida tartus alternatiivsete promootorite kohta ehk PAP (putative alternative promoter) ning kõik peaks vast kenasti sujuma. homseks pean veel 100 lk mingit inglise keelset teksti läbi lugema, kuna ühes seminaris toimub väga kihvt filosoofiline diskussioon ja arvan, et see saab mu inglise keelele 100% tõuke, kuna õppejõud räägib täiuslikku inglise keelt. no problem really.
ning mis veel huvitavat, naljakat. mhmh. kõige naljakam on vast see, et käisin PILATEses. Sascha ennem ütles veel, et seal ainult naised, kuid ma arvasin, et see ei ole tõsi. Kuna mul läks oma asjadega natukene kiireks, siis olin viimane kes sinna pilatese saali sisse astus. tegin ukse lahti ja vastu vaatasid 50 naist oma sportlike riietega. mul läks suu lahti. mitte seepärast, et naised ilusad oleksid (pigem vastupidi, mõningate eranditega. kusjuures üldse saksamaal on kuidagi probleemne see valdkond) vaid lihtsalt et neid nii palju oli. küsisin siis: "is this only for women?" ja kõik naersid kõvasti. ei olnud vastuses alguses kindel, kuid tegin rõõmsameelse ning kindlameelse näo ning võtsin tossud jalast (lükad olid juba jalas), pusa seljast ning kõndisin enesekindlalt kikivarvukil läbi naiste mattide juurde, mis asusid väikeses kõrvalruumis, kust oli ka näha, mida õppejõud tegi. ps! mul oli seljas see must S.oliveri särk, mille berliinist ostsin ehk siis ilma varrukateta ja suht, ma ei tea, liibuv võibolla! =) igatahes kõik passisid ja naeratasid :) kokkuvõttes jäin oma matiga sinna samasse mattide ruumi, kuna hirm oli. ja jumal tänatud. sest need pepuharjutused, mu lühikesed püksid ja kogu see värk ei läinud üldse kuidagi kokku. pluss ei saanud aru ka mida õppejõud rääkis (saksa keeles, kuid lihtsalt imelikult rääkis). et siis tegin teiste pealt. kui oleksin keset ruumi olnud ja seal sisse-välja hinganud ning puusi hõõritanud oleks ilmselt kogu tund aega luhta läinud ja teised mu üle naernud. kusjuures kui koridoris küsisin kus asub pilatese trenn, siis vaatasid küll kõik mind väga imeliku pilguga: "hey you gay!" pohh. kokkuvõttes oli ka üks hea asi. muusika. mingi ambient käis taustaks, kuid ma ei hakanud õppejõu käest küsima, mis see täpselt oli. sest kui asi lõppes, olin mina esimene kes oma mati tagasi pani ning pea maas oma riietega ruttu välja kõndis. kahjuks peatati mind aga kohe välja jõudmiselt, sest kohtasin kahte tuttavat (svetlanat leedust ning danielat itaaliast. kusjuures see daniela on eriti lahe itaallane. väga rõõmsameelne ja lõbus ja svetlana on noh "leedukas"). selline kogemus siis. järgmine teisipäev lähen aga capoeira angolasse! vaatab mis seal saab. pilatesesse vast enam ei lähe, sest see natukene liiga aeglane minu jaoks. ja liiga veidrad harjutused. parem käin jooksmas ning teen kõhulihaseid/kätekõverdusi.
reedel üritasime neljakesi minna linna peale pubidesse. hakkasime astuma umbes kaheteistkümne paiku ning linn oli täiesti tühi. ma ei saa aru, millega inimesed siin reede õhtuti tegelevad. igatahes ei leidnud me ühtegi normaalset pubi ning kui lõpuks leidsime oli koha nimi "rockcafe". see oli nõrk variant sellest, mis meil on tartus. kuid ütleme nii, et seal istusid rocki vanad. kõik olid täis ning lällasid. jõime seal ühe õlle ning läksime ühte teise kohta, kus olime varem ekskursiooni käigus käinud. iseenesest suhteliselt soliidne koht, kuid jällegist inimtühi. jõime seal jälle ühe õlle, kuna nad otsustasid kell kaks juba kinni panna. eestis ei juhtuks sellist asja mitte kunagi. veider. reede õhtu ja inimtühi. tallinn oleks sellel ajal kohanud purjus inimestest ning kaklevatest ja tülinorivatest noortest. natukene igatseb seda värki juba!!!.
amsterdam jäi jälle ära, kuna tüdrukutel ei ole praegu luba veel saksamaalt lahkuda ning too müncheni tüüp ka ei tulnud. (sorry lentz! aga ikkagist, kunagi peab sinna koos minema ning you are welcomed here any time!) igatahes proovime millalgi novembris uuesti. ja sinna läheb kohe kindlasti. küll on aga kindel berliini laks järgmine nädalavahetus. can't wait actually because I love Berlin. Pariis on ka nüüd 100% kindel, kuna isal seal hotell juba kinni pandud. probleem on ainult öömajaga Kölnis, kuid arvan, et selle saab ka lahendatud kuidagi. kui vaja magan bussijaamas. aga köln pidi väga khuul city olema ning ma ei usu, et seal mingeid probleeme peaks tekkima.
bahh kindlasti jäi palju ütlemata, kuid ma arvan, et kes iganes seda loeb on ka juba kopp ees. siin sõbrad ikka viskavad nalja, et mu üks sissekanne on pikem kui mõni novell. aga no olen ennast parandanud ning ei kanna enam sisse iga päev.
davai. olge viisakad!
till next time ;)
go to PILATES. !NOW
jah. täna teen pannkooke elus esimest korda ning just kukkusin toolit maha!
Friday, October 13, 2006
ammu pole
ammu pole siia midagi kirjutan. vähemalt minu kohta ammu. kätlini kohta võiks vast öelda, et tavaline rutiin, kuid jah. hakkab külge. igaljuhul päris palju huvitavat on vahepeal juhtunud ja ma ei tea kas suudangi kõike üles kirjutada. ütleme nii, et ükski päev ei möödu ilma naeruta. nalja saab siin palju ja igasuguste asjade üle. kuid neid edasi kirjeldada on raske. õhtuti on millegipärast raske magama jääda, kuid hommikuti tõusen üldiselt ilusti. pean juba üheksa koolis olema, mistõttu tõusen 10 min enne kaheksat, et dushi alt läbi käia. JAH, MA PESEN ENNAST! :)
okei. peaksin vist alustama viimasest ettekandest, kus mainis, et tutvusin kahe toreda Aleksandraga. ja no nad on tõesti toredad. oleme iga päev väga palju koos ja tavaliselt lahkuvad nad minu juurest kuskil ühe paiku öösel. kuna meil midagi suurt teha ei ole, siis oleme lihtsalt enamuse ajast siin või kui ilus ilm ja päike paistab, käime linnas. hommikuti käime muidugi koolis ka, kuid kuna minu place on nendel poole maa peal, siis lähme sinna koos. 6ndal tuli ka Thomas, hispaanlane, kes saksa keelt eriti ei oska ja kelle inglise keelest ei saa häälduse tõttu alati aru, kuid ütleme nii, et tegu on väga kihvti tüübiga. hispaanlase kohta selline väga rahulik ja tagasihoidlik. ei ole üldse hispaanlaslik hoiak. aga väga mõnus tüüp on. ja meie kooselu sujub praegu väga hästi. ingo on ka väga sõbralik ja aitab meid igas asjas ning ka vene tüdrukuid on dokumentide osas välja aidanud. oleme kolmekesi ühe aleksandra ja thomasega siia meie juurde registreeritud. täna sai see ametlik vormistamise osa nüüd tehtud.
mis veel? ahjaa. alguses pidi sasha tulema meie kõrvalrida boksi elama ühtede itaallaste juurde, kelle peres mees on pärit nigeeriast. ja kuskil siin veel ühes ridakaboksis elavad hispaanlased, et meil on väga kirev tänav. vahva. igaljuhul, need itaallased hüppasid alt ära ning nüüd otsime kahele sashale kahepeale ühte kohta. mina pean helistama, kuna nad ise kardavad võõrastega saksa keeles rääkida, kuid üldiselt saan selle helistamisega ikka hästi hakkama. kusjuures huvitav oli
sasha ühikast saime esimese helistajaga lahti. üleeile panime ja helistatakse siiamaani. nii, et mulle tundub et nõudlus on tõesti suur siin. naljakas oli see, et kui see tüüp talle helistas, siis nad rääkisid mõlemad saksa keeles. kui järgmine hommik tüübiga kokku saime, siis tuli välja, et tüübi nimi oli andrei ning ta ka venelane. igaljuhul vahva oli.
lisaks selle suutis teine sasha osta omale vana läpaka 100 euriga, mille algne hind oli 270 euri. kas pole tehing ah? nii. mis veel. ahjaa MENSA. ehk siis ülikooli söökla. lõuna maksab seal kaks euri vist ja seal on erinevad variandin. on taimetoitlaste variant, on salativalik ja siis vist mingi supp, mille kõrval on sai ja maailma kõige pikem viiner. päriselt, see on 30 cm pikk ja näeb jube välja. korra sõin seal ning pärast seda ei ole söönud. õudne toit ausalt. korra proovisin ka 3.20 eest dönerit ning pidin ka selles pettuma. enam ei osta. siis on seal veel üks söögikoht, mis on natukene kallim, kuid ka sealne toit on absoluutselt õudne. tänane seljanka on lihtsalt kohutav. ning salat ei olnud ka kõige parem. kokku läks 3.40. lisaks avastasime oma väikese seltskonnaga (mina, thomas ja 2x sasha) ühe kohviku, kus müüdi kotletti. kõrvale sai salatit ja kartulit. kokku läks 2.75 ning ütleme nii, et ülikoolis vist paremat toitu ei saa. see on siiamaani ainuke asi, mis mul pärisel kõhust alla läks. et kui ma kuskil ülikoolis sööma peaks, siis ilmselt seal. kõige normaalsem koht tundub mulle igaljuhul. ma loodan ainult, et teised tudengid seda ei avasta, sest muidu ei mahu sinna ära.
üldiselt on ülikoolipeale ikka päris palju inimesi. eriti seal suures hallis. vahetundide ajal kogunevad kõik sinna. mõnus suur mass inimesi. mulle meeldib. ahjaa. naljakas lugu. käisime ükspäev piknikul thomase hispaalnasest sõbra migel'i seltskonnaga. imelik oli aga see, et keegi ei võtnud üldse süüa kaasa. ehk siis istusime eriti ilusas pargis eriti ilusa muru peale maha ja passime niisama. ainult sashad võtsid mingeid pringelseid. teised olid täiesti kuival. et naljakas piknik oli. kõige naljakam on aga see, et kui thomas mind oma sõbrale tutvustas oli veel kõik normaalne. kuid järgmine päev esimeses saksakeele tunnis esmaspäeval pidi igaüks mingi asja kohta rääkima (vastavalt sellele, kuhu ruudukesse täring kukkus) ning mina pidin oma elamisest siin rääkima. ütlesin, et elan migel'iga koos ning koputasin thomas'i õlale. sashad hakkasid naerma, õpetajad ka ning veel päris mitmed. ei saanud alguses aru, kuidas ja mis naljaga ma hakkama saanud olen. teinekord tulevad mul need iseenesest välja, nii et ise aru ei saagi. igaljuhul tuli välja, et ütlesin kogemata thomas'i kohta migel. pärast seda ütlesin, seda tol päeval veel vähemalt 10 korda. ehk rohkem kui ta enda pärisnime kasutasin. täna ütlesin näiteks ainult ühe korra. see tuleb kuidagi täiesti automaatselt. igaljuhul iga korda kui valesti ütlen, siis on kõikidel naljakas. aga vaikselt viskab üle juba. ma ei tea kui priit mäletab, siis august 1991 juures oli see tüüp, kes ei suutnud inspektsioon öelda, vaid ütles kogu aeg "Paul, ma ei teadnudki et sa siin mingit inventuuri teed" või midagi sellist. lõpuks otsustas ilmar raag, et okei. vahetame sõna inspektsioon sõna kontroll vastu ära ning filmilint võis edasi kerida. mul on aga natukese keerulisem, kuna thomas'i nime ära vahetada ei saa. aga iga kord kui ta nime ütlen, siis mõtlen ikka. päris hull tegelikult...
eile käisime veel ühe sashaga kahekesi linna peal jalutamas ning jõudsime oma jäätistega (kolm palli peal) ülesse kohaliku lossu juurde, mille nimi on Sparenburg. pean ausalt ütlema, et tohutult ilus ja kena koht on. mingi meeletu müür ja täpseltn nagu toompea hängimise koht. ainult et miljon korda parema vaatega. miljon kui mitte rohkem. igaljuhul sinna peab kindlasti veel minema. väike vein veel muru peal ja superb oleks lihtsalt
mis veel vahepeal juhtunud on? suurt midagi va. et ostsin omale saksa numbri kui keegi tahab: +4915155985306 millega helistamine maksab 39 senti, mis ei ole just odav, kuid kui on olemas sõbranumber, siis sinna on 5 senti ning me tegime nii, et minul on üks sasha, siis tal on teine sasha ning teisel sashal on thomas ning thomas'il olen mina. üldiselt töötab ka vastamata kõned süsteem ja saame suht odavalt läbi. vähemalt praegu. tegu on T-mobile Xtra friends paketiga. kusjuures kõik sms'id seal grupis on 5 senti, ehk odav. eestisse on 69 senti. et kui keegi tahab helsitada või midagi. siis täiesti olemas.
järgmine nädalavahetus vist amsterdami ning ülejärgmine berliini (kolm päeva 75 euri ning kõik asjad seal sees. mingi talituse poolt korraldatud reis. 20 inimest sai, 100 tahtis. kuid ma olin kiire ja panin meid neli kirja) ning siis 3ndal kölni vist ja 4ndal sealt edasi pariisi. seal saan kätsi ja isaga kokku. sealt edasi vaatab kas läheb tolouse'i või tuleb siia tagasi. tolouse'is on rena, kes seal prantsuse filli õpib. tore oleks teda igaljuhul näha...
ps! priit, kui sa selle cologne tegelasega veel suhtled, siis äkki ma saaks ta juures öömaja? muidu teine variant on muidugi http://www.hospitalityclub.org kuhu ennast täna registreerisin.
hmm. kindlasti jäi palju ütlemata. kuid praegu olen väsinud ning hommikul pean vara tõusma ja õppima minema. kusjuures mainiksin seda, et õppisin siin saksa keelt koolis 4 päevaga rohkem, kui poole aastaga koolis. suht hästi tuleb juba välja. ma olen rahul igaljuhul.
bis dann. tschüss
ps! sashad tegid meie juures eriti head liha ja prae kapsa värki. väga kodune tunne tuli. saksa toit on muidu suht halb kui aus olla. mensa kogemused
Kordan oma nr üle: +4915155985306
okei. peaksin vist alustama viimasest ettekandest, kus mainis, et tutvusin kahe toreda Aleksandraga. ja no nad on tõesti toredad. oleme iga päev väga palju koos ja tavaliselt lahkuvad nad minu juurest kuskil ühe paiku öösel. kuna meil midagi suurt teha ei ole, siis oleme lihtsalt enamuse ajast siin või kui ilus ilm ja päike paistab, käime linnas. hommikuti käime muidugi koolis ka, kuid kuna minu place on nendel poole maa peal, siis lähme sinna koos. 6ndal tuli ka Thomas, hispaanlane, kes saksa keelt eriti ei oska ja kelle inglise keelest ei saa häälduse tõttu alati aru, kuid ütleme nii, et tegu on väga kihvti tüübiga. hispaanlase kohta selline väga rahulik ja tagasihoidlik. ei ole üldse hispaanlaslik hoiak. aga väga mõnus tüüp on. ja meie kooselu sujub praegu väga hästi. ingo on ka väga sõbralik ja aitab meid igas asjas ning ka vene tüdrukuid on dokumentide osas välja aidanud. oleme kolmekesi ühe aleksandra ja thomasega siia meie juurde registreeritud. täna sai see ametlik vormistamise osa nüüd tehtud.
mis veel? ahjaa. alguses pidi sasha tulema meie kõrvalrida boksi elama ühtede itaallaste juurde, kelle peres mees on pärit nigeeriast. ja kuskil siin veel ühes ridakaboksis elavad hispaanlased, et meil on väga kirev tänav. vahva. igaljuhul, need itaallased hüppasid alt ära ning nüüd otsime kahele sashale kahepeale ühte kohta. mina pean helistama, kuna nad ise kardavad võõrastega saksa keeles rääkida, kuid üldiselt saan selle helistamisega ikka hästi hakkama. kusjuures huvitav oli
sasha ühikast saime esimese helistajaga lahti. üleeile panime ja helistatakse siiamaani. nii, et mulle tundub et nõudlus on tõesti suur siin. naljakas oli see, et kui see tüüp talle helistas, siis nad rääkisid mõlemad saksa keeles. kui järgmine hommik tüübiga kokku saime, siis tuli välja, et tüübi nimi oli andrei ning ta ka venelane. igaljuhul vahva oli.
lisaks selle suutis teine sasha osta omale vana läpaka 100 euriga, mille algne hind oli 270 euri. kas pole tehing ah? nii. mis veel. ahjaa MENSA. ehk siis ülikooli söökla. lõuna maksab seal kaks euri vist ja seal on erinevad variandin. on taimetoitlaste variant, on salativalik ja siis vist mingi supp, mille kõrval on sai ja maailma kõige pikem viiner. päriselt, see on 30 cm pikk ja näeb jube välja. korra sõin seal ning pärast seda ei ole söönud. õudne toit ausalt. korra proovisin ka 3.20 eest dönerit ning pidin ka selles pettuma. enam ei osta. siis on seal veel üks söögikoht, mis on natukene kallim, kuid ka sealne toit on absoluutselt õudne. tänane seljanka on lihtsalt kohutav. ning salat ei olnud ka kõige parem. kokku läks 3.40. lisaks avastasime oma väikese seltskonnaga (mina, thomas ja 2x sasha) ühe kohviku, kus müüdi kotletti. kõrvale sai salatit ja kartulit. kokku läks 2.75 ning ütleme nii, et ülikoolis vist paremat toitu ei saa. see on siiamaani ainuke asi, mis mul pärisel kõhust alla läks. et kui ma kuskil ülikoolis sööma peaks, siis ilmselt seal. kõige normaalsem koht tundub mulle igaljuhul. ma loodan ainult, et teised tudengid seda ei avasta, sest muidu ei mahu sinna ära.
üldiselt on ülikoolipeale ikka päris palju inimesi. eriti seal suures hallis. vahetundide ajal kogunevad kõik sinna. mõnus suur mass inimesi. mulle meeldib. ahjaa. naljakas lugu. käisime ükspäev piknikul thomase hispaalnasest sõbra migel'i seltskonnaga. imelik oli aga see, et keegi ei võtnud üldse süüa kaasa. ehk siis istusime eriti ilusas pargis eriti ilusa muru peale maha ja passime niisama. ainult sashad võtsid mingeid pringelseid. teised olid täiesti kuival. et naljakas piknik oli. kõige naljakam on aga see, et kui thomas mind oma sõbrale tutvustas oli veel kõik normaalne. kuid järgmine päev esimeses saksakeele tunnis esmaspäeval pidi igaüks mingi asja kohta rääkima (vastavalt sellele, kuhu ruudukesse täring kukkus) ning mina pidin oma elamisest siin rääkima. ütlesin, et elan migel'iga koos ning koputasin thomas'i õlale. sashad hakkasid naerma, õpetajad ka ning veel päris mitmed. ei saanud alguses aru, kuidas ja mis naljaga ma hakkama saanud olen. teinekord tulevad mul need iseenesest välja, nii et ise aru ei saagi. igaljuhul tuli välja, et ütlesin kogemata thomas'i kohta migel. pärast seda ütlesin, seda tol päeval veel vähemalt 10 korda. ehk rohkem kui ta enda pärisnime kasutasin. täna ütlesin näiteks ainult ühe korra. see tuleb kuidagi täiesti automaatselt. igaljuhul iga korda kui valesti ütlen, siis on kõikidel naljakas. aga vaikselt viskab üle juba. ma ei tea kui priit mäletab, siis august 1991 juures oli see tüüp, kes ei suutnud inspektsioon öelda, vaid ütles kogu aeg "Paul, ma ei teadnudki et sa siin mingit inventuuri teed" või midagi sellist. lõpuks otsustas ilmar raag, et okei. vahetame sõna inspektsioon sõna kontroll vastu ära ning filmilint võis edasi kerida. mul on aga natukese keerulisem, kuna thomas'i nime ära vahetada ei saa. aga iga kord kui ta nime ütlen, siis mõtlen ikka. päris hull tegelikult...
eile käisime veel ühe sashaga kahekesi linna peal jalutamas ning jõudsime oma jäätistega (kolm palli peal) ülesse kohaliku lossu juurde, mille nimi on Sparenburg. pean ausalt ütlema, et tohutult ilus ja kena koht on. mingi meeletu müür ja täpseltn nagu toompea hängimise koht. ainult et miljon korda parema vaatega. miljon kui mitte rohkem. igaljuhul sinna peab kindlasti veel minema. väike vein veel muru peal ja superb oleks lihtsalt
mis veel vahepeal juhtunud on? suurt midagi va. et ostsin omale saksa numbri kui keegi tahab: +4915155985306 millega helistamine maksab 39 senti, mis ei ole just odav, kuid kui on olemas sõbranumber, siis sinna on 5 senti ning me tegime nii, et minul on üks sasha, siis tal on teine sasha ning teisel sashal on thomas ning thomas'il olen mina. üldiselt töötab ka vastamata kõned süsteem ja saame suht odavalt läbi. vähemalt praegu. tegu on T-mobile Xtra friends paketiga. kusjuures kõik sms'id seal grupis on 5 senti, ehk odav. eestisse on 69 senti. et kui keegi tahab helsitada või midagi. siis täiesti olemas.
järgmine nädalavahetus vist amsterdami ning ülejärgmine berliini (kolm päeva 75 euri ning kõik asjad seal sees. mingi talituse poolt korraldatud reis. 20 inimest sai, 100 tahtis. kuid ma olin kiire ja panin meid neli kirja) ning siis 3ndal kölni vist ja 4ndal sealt edasi pariisi. seal saan kätsi ja isaga kokku. sealt edasi vaatab kas läheb tolouse'i või tuleb siia tagasi. tolouse'is on rena, kes seal prantsuse filli õpib. tore oleks teda igaljuhul näha...
ps! priit, kui sa selle cologne tegelasega veel suhtled, siis äkki ma saaks ta juures öömaja? muidu teine variant on muidugi http://www.hospitalityclub.org kuhu ennast täna registreerisin.
hmm. kindlasti jäi palju ütlemata. kuid praegu olen väsinud ning hommikul pean vara tõusma ja õppima minema. kusjuures mainiksin seda, et õppisin siin saksa keelt koolis 4 päevaga rohkem, kui poole aastaga koolis. suht hästi tuleb juba välja. ma olen rahul igaljuhul.
bis dann. tschüss
ps! sashad tegid meie juures eriti head liha ja prae kapsa värki. väga kodune tunne tuli. saksa toit on muidu suht halb kui aus olla. mensa kogemused
Kordan oma nr üle: +4915155985306
Friday, October 06, 2006
Thursday, October 05, 2006
varajased kristlikud kogemused bielefeldis
eilne õhtu oli imelik. ei tahtnud kuidagi und tulla. sättis end poole ühest magama, mis on vist varajaseim minu siin veedetud ajast ning kuidagi ei tulnud und. panin igaksjuhuks muusika kõrva, sellise rahuliku ja unemuusika. loopis kolm lugu: "any other name" loomulikult, ning "iambic 9 poetry" ja sylken'i "sleepless". ometi ei tulnud und. passisin vist mingi kolmeni öhe ja lõpuks jäin magama. unenägu ka just kõige parem ei olnud, kuid praeguseks olen üldse ära unustanud, mis seal toimus.
igaljuhul tänaseks on juba päris asjalik oldud ning nii mitmeti targem. kusjuures ka uue küttesüsteemi panijad lõpetasid täna töö ära ja nüüd küll vast külm hakata ei tohiks. kuid eelkõige siis tänastest sündmustest.
võtsin end kohe pärast ärkamist käsile. pesin hambad, tegin end ilusaks. rääkisin natu msn'is ning seadsin oma jalad ülikooli poole. tahtsin teada kui kiiresti sinna jõuan, kui vaja natukene kiiremini kõndida. ütleme nii, et kui ikka hea tempoga minna, siis peaks 20ne minutiga jõudma, kuid kui rahulikumalt liikuda, siis ikka 30 minutit läheb ära küll. jalutuskäik iseenesest on tore. koolis tahtsin minna välisüliõpilastalitusse ning leidsin selle kerge vaevaga üles. küll aga oli ukse taga päris korralik järjekord. nagu oleks haiglas olnud. vähemalt selline mulje jäi. ei oleks oodanud. eestis lähed ikka sisse ja vaatad, et sinuga tegeldaks. siin aga ootavad kõik korralikult ukse taga. küsisin inglise keeles, kes siis viimane on ja kaks toredat vene tüdrukut vastasid, et mina olen :) iseenesest õigus. tol momendil ma veel ei teadnud, et nad on venelased. igaljuhul istusin maha ja tuli üks mustanahaline ja küsis, kes viimane ja kui ma talle inglise keeles vastasin, et mina, siis küsis ta uuesti, seekord saksa keeles. vastasin taas ich bin. :) passisin siis niisama, kuulasin mida teised omavahel räägivad ja avastasin, et üks väga jutukas, selline moekas, party party party tüüp oli soomest pärit, kuna minu kõrvu kuuldus mingi soomekeelne hääldus. igatahes temaga ma juttu teha ei viitsinud. kui kuulsin, et need kaks tüdrukut räägivad vene keeles, panin hoopis nendega oma keeleoskused mängu. ja hätta ei jäänud, kuigi eks neile oli naljakas minu hääldus ning pidevalt sarkastitsesid selle kallal, kuid tegelikult olid nad toredad ja vahetasime juba numbrid. mõlema nimi on aleksandra, ehk lühidalt sasha. ning kui ütlesin, et minu nimi on sten, siis küsisid, mis mu pikk nimi on ja ma vastasin ilmjärv. a tglt saime üksteisest valesti aru, sest nad arvasid, et sten on lühend millegist. nad pidid pettuma. või siis vastupidi, olid just üllatunud, et ei ole. igaljuhul loodan neid veel näha, sest peale nende mul rohkem erasmuslasi tuttavaid ei olegi. igaljuhul meie teed läksid lahku, kui oli minu kord minna kabinetti. seal istus üks kena noor naisterahvas ning andsin talle kätt nagu kohane ning tutvustasin ennast. oleks võinud ka kraapsu teha, kuid sellistel momentidel ei tule see ju pähe ning jäi ära. igaljuhul tüdruk ütles, et tundis mu ära ning et ma olen erasmuslane ja puha. mõtlesin siis juba, et kas mu kuulsus on minust ette jõudnud (mis kuulsus?) ning ta selgitas, et mu pilt jäi aplikatsioonidelt meelde. iseenesest võtan seda komplimendina ;) rääkisime siis natukene mu soengust ;) mis piltide peal suhteliset teine oli lõpuks jõudsime poindini.
tahtsin saada mingeid dokumente, et õpin siin ning hiljem omale Sparkasses pangakonto. probleem oli aga selles, et mul ei olnud veel matrikli numbrit ning ei tea kas sparkasse seda aksepteerib ilma selleta või mitte. tüdruk kirjutas siis matrikli numbri kohale, et ta saab homme matrikli numbri ning pani templi all. nüüd oli kõik ülejäänud juba minu teha. kuidas ma nad seal sparkasses ära räägin? küsisin veel, et kuidas on loodan tutvustava nädalaga ning mainisin, et unustasin registreerida ennast 1 nädalasele keelekursusele (mis vist on kohustuslik), mille tähtaeg oli 31 juuli. ehk siis kaks kuud tagasi. mulle öeldi, et pole hullu. saad ikka osa võtta ning tule homseks 9saks kohale. ehk siis homme kell üheksa saab mu ülikoolitee teist korda alguse :) kusjuures homme on vaja maksta ülikoolile 150 euri ja sente peale ning ma pean selle vist oma eesti kaardiga välja võtma, mis tähendab, et rets protsent pankadele. blaaah. nõme. selle raha eest saan omale üliõpilaspileti ning veel tasuta 60km raadiuses ühistranspordiga sõita ning ma ei kujuta ette veel mida. no eks ta suur summa ole, kuid samas ma arvan, et okei. kui vaid see värdjas leedu politseinik oleks mind suvel rahule jätnud. igaljuhul praegu mul taskus veel ema antud eurod, mida on järgi 20 ning selle raha eest ma küll midagi tehtud ei saa. ütlesime siis üksteisele head aega ja sellega lõppeski mu tänane ülikooliskäik.
poolel teel koju jõudsin ühte tunnelisse, kus tuli vastu kaks noormeest ülikondades. teadsin kohe, et jehhoova tunnistajad või säärased. kuna mul oli pleier peas, siis arvasin et mind ei tülitata. eksisin. nad peatasid mu ja hakkasid saksa keeles mulle jumalast rääkima. ütlesin, et ei saa saksa keelest aru ning lootsin, et see oli nüüd selge. vastasin inglise keeles ning nad küsisid, kas ma räägin inglise keelt. ütlesin jah. tuli välja, et tüübid olid ameeriklased, kes on tulnud saksamaale kahe aastasele misjonäri missioonile. ütlesin, et kõnnin sinnapoole ja kui tahate võite minuga selles suunas kaasa kõndinda. esimesed viis minutit rääkisime siis jumalast. edastasin oma seisukohad ning siis ütlesin, et davai poisid, aitab jumalast. ma tahan kuulda teist endist. ja siis rääkisimegi pool tundi kuni ma pangani kõndisin (tüübid saatsid mu ära) selleni, kuidas nad siia sattusid ning kuidas on lood nende kodus. kust nad pärit on. kusjuures kuskilt utah ligidalt. üks tüüp on asulast, kus on 300 inimest ainult, ehk väike küla. rääkisin siis eestist jne. igaljuhul huvitav vestlus oli. tuleb välja, et vanemal tüübil, kes oli 20 on utah's mingi filmi tegemise firma ja tüüp teeb ise filme ning tegeleb näitlemisega. noorem tüüp tahab aga pärast 2 aastast missiooni minna edasi keemiat õppima. igaljuhul kokkuvõttes oli huvitav vestlus nonde tüüpidega ja jumalast ei rääkinud suurt midagi, kuna ütlesin, et kirikusse ma ei tule ja no mis seal ikka. kusjurues teet, kui sa mäletad seda michel või kes iganes ta oli, kuidas ta meid kohvikusse vedas ja tahtis rääkida etc. siis suht koht sama värk oli täna. suutsin teema täiesti kõrvale kallutada. igaljuhul vahetasime mailiaadresse ja no äkki põrkub veel tänaval kokku. no regrets.
ok. jõudsin siis panka. seal võeti mind ilusti vastu ning tunti paari päeva tagusest ka ära. tegin omale konto ja paari nädala pärast peaks kaardi ja mingid pin'id kätte saama. raha saan ilmselt juba täna üle kanda, kuid ma ei tea millal täpselt ta kohale jõuab. igaljuhul loodan, et õnnestub. ahjaa panga nimi on SPARKASSE, kui kellegil kunagi peaks vaja minema. igaljuhul ülekanne on hansas 30 eeku + siin veel 5 euri, kui eure üle kanda. tegelikult peaks ilmselt eesti kohalikus pangas enneb eurid eekideks konverteerima ning siis ülekande tegema. seda konverteerimise asja veel selgitan endale. ei tea täpselt kuidas käib.
aga jah. praeguseks kõik nagu ikka. take care. piish
PS! Kui keegi tahab mulle kirjutada, siis mu aadress on:
Sten Ilmjärv
Jöllenbecker Strasse 99n, 33616 Bielefeld
Germany
igaljuhul tänaseks on juba päris asjalik oldud ning nii mitmeti targem. kusjuures ka uue küttesüsteemi panijad lõpetasid täna töö ära ja nüüd küll vast külm hakata ei tohiks. kuid eelkõige siis tänastest sündmustest.
võtsin end kohe pärast ärkamist käsile. pesin hambad, tegin end ilusaks. rääkisin natu msn'is ning seadsin oma jalad ülikooli poole. tahtsin teada kui kiiresti sinna jõuan, kui vaja natukene kiiremini kõndida. ütleme nii, et kui ikka hea tempoga minna, siis peaks 20ne minutiga jõudma, kuid kui rahulikumalt liikuda, siis ikka 30 minutit läheb ära küll. jalutuskäik iseenesest on tore. koolis tahtsin minna välisüliõpilastalitusse ning leidsin selle kerge vaevaga üles. küll aga oli ukse taga päris korralik järjekord. nagu oleks haiglas olnud. vähemalt selline mulje jäi. ei oleks oodanud. eestis lähed ikka sisse ja vaatad, et sinuga tegeldaks. siin aga ootavad kõik korralikult ukse taga. küsisin inglise keeles, kes siis viimane on ja kaks toredat vene tüdrukut vastasid, et mina olen :) iseenesest õigus. tol momendil ma veel ei teadnud, et nad on venelased. igaljuhul istusin maha ja tuli üks mustanahaline ja küsis, kes viimane ja kui ma talle inglise keeles vastasin, et mina, siis küsis ta uuesti, seekord saksa keeles. vastasin taas ich bin. :) passisin siis niisama, kuulasin mida teised omavahel räägivad ja avastasin, et üks väga jutukas, selline moekas, party party party tüüp oli soomest pärit, kuna minu kõrvu kuuldus mingi soomekeelne hääldus. igatahes temaga ma juttu teha ei viitsinud. kui kuulsin, et need kaks tüdrukut räägivad vene keeles, panin hoopis nendega oma keeleoskused mängu. ja hätta ei jäänud, kuigi eks neile oli naljakas minu hääldus ning pidevalt sarkastitsesid selle kallal, kuid tegelikult olid nad toredad ja vahetasime juba numbrid. mõlema nimi on aleksandra, ehk lühidalt sasha. ning kui ütlesin, et minu nimi on sten, siis küsisid, mis mu pikk nimi on ja ma vastasin ilmjärv. a tglt saime üksteisest valesti aru, sest nad arvasid, et sten on lühend millegist. nad pidid pettuma. või siis vastupidi, olid just üllatunud, et ei ole. igaljuhul loodan neid veel näha, sest peale nende mul rohkem erasmuslasi tuttavaid ei olegi. igaljuhul meie teed läksid lahku, kui oli minu kord minna kabinetti. seal istus üks kena noor naisterahvas ning andsin talle kätt nagu kohane ning tutvustasin ennast. oleks võinud ka kraapsu teha, kuid sellistel momentidel ei tule see ju pähe ning jäi ära. igaljuhul tüdruk ütles, et tundis mu ära ning et ma olen erasmuslane ja puha. mõtlesin siis juba, et kas mu kuulsus on minust ette jõudnud (mis kuulsus?) ning ta selgitas, et mu pilt jäi aplikatsioonidelt meelde. iseenesest võtan seda komplimendina ;) rääkisime siis natukene mu soengust ;) mis piltide peal suhteliset teine oli lõpuks jõudsime poindini.
tahtsin saada mingeid dokumente, et õpin siin ning hiljem omale Sparkasses pangakonto. probleem oli aga selles, et mul ei olnud veel matrikli numbrit ning ei tea kas sparkasse seda aksepteerib ilma selleta või mitte. tüdruk kirjutas siis matrikli numbri kohale, et ta saab homme matrikli numbri ning pani templi all. nüüd oli kõik ülejäänud juba minu teha. kuidas ma nad seal sparkasses ära räägin? küsisin veel, et kuidas on loodan tutvustava nädalaga ning mainisin, et unustasin registreerida ennast 1 nädalasele keelekursusele (mis vist on kohustuslik), mille tähtaeg oli 31 juuli. ehk siis kaks kuud tagasi. mulle öeldi, et pole hullu. saad ikka osa võtta ning tule homseks 9saks kohale. ehk siis homme kell üheksa saab mu ülikoolitee teist korda alguse :) kusjuures homme on vaja maksta ülikoolile 150 euri ja sente peale ning ma pean selle vist oma eesti kaardiga välja võtma, mis tähendab, et rets protsent pankadele. blaaah. nõme. selle raha eest saan omale üliõpilaspileti ning veel tasuta 60km raadiuses ühistranspordiga sõita ning ma ei kujuta ette veel mida. no eks ta suur summa ole, kuid samas ma arvan, et okei. kui vaid see värdjas leedu politseinik oleks mind suvel rahule jätnud. igaljuhul praegu mul taskus veel ema antud eurod, mida on järgi 20 ning selle raha eest ma küll midagi tehtud ei saa. ütlesime siis üksteisele head aega ja sellega lõppeski mu tänane ülikooliskäik.
poolel teel koju jõudsin ühte tunnelisse, kus tuli vastu kaks noormeest ülikondades. teadsin kohe, et jehhoova tunnistajad või säärased. kuna mul oli pleier peas, siis arvasin et mind ei tülitata. eksisin. nad peatasid mu ja hakkasid saksa keeles mulle jumalast rääkima. ütlesin, et ei saa saksa keelest aru ning lootsin, et see oli nüüd selge. vastasin inglise keeles ning nad küsisid, kas ma räägin inglise keelt. ütlesin jah. tuli välja, et tüübid olid ameeriklased, kes on tulnud saksamaale kahe aastasele misjonäri missioonile. ütlesin, et kõnnin sinnapoole ja kui tahate võite minuga selles suunas kaasa kõndinda. esimesed viis minutit rääkisime siis jumalast. edastasin oma seisukohad ning siis ütlesin, et davai poisid, aitab jumalast. ma tahan kuulda teist endist. ja siis rääkisimegi pool tundi kuni ma pangani kõndisin (tüübid saatsid mu ära) selleni, kuidas nad siia sattusid ning kuidas on lood nende kodus. kust nad pärit on. kusjuures kuskilt utah ligidalt. üks tüüp on asulast, kus on 300 inimest ainult, ehk väike küla. rääkisin siis eestist jne. igaljuhul huvitav vestlus oli. tuleb välja, et vanemal tüübil, kes oli 20 on utah's mingi filmi tegemise firma ja tüüp teeb ise filme ning tegeleb näitlemisega. noorem tüüp tahab aga pärast 2 aastast missiooni minna edasi keemiat õppima. igaljuhul kokkuvõttes oli huvitav vestlus nonde tüüpidega ja jumalast ei rääkinud suurt midagi, kuna ütlesin, et kirikusse ma ei tule ja no mis seal ikka. kusjurues teet, kui sa mäletad seda michel või kes iganes ta oli, kuidas ta meid kohvikusse vedas ja tahtis rääkida etc. siis suht koht sama värk oli täna. suutsin teema täiesti kõrvale kallutada. igaljuhul vahetasime mailiaadresse ja no äkki põrkub veel tänaval kokku. no regrets.
ok. jõudsin siis panka. seal võeti mind ilusti vastu ning tunti paari päeva tagusest ka ära. tegin omale konto ja paari nädala pärast peaks kaardi ja mingid pin'id kätte saama. raha saan ilmselt juba täna üle kanda, kuid ma ei tea millal täpselt ta kohale jõuab. igaljuhul loodan, et õnnestub. ahjaa panga nimi on SPARKASSE, kui kellegil kunagi peaks vaja minema. igaljuhul ülekanne on hansas 30 eeku + siin veel 5 euri, kui eure üle kanda. tegelikult peaks ilmselt eesti kohalikus pangas enneb eurid eekideks konverteerima ning siis ülekande tegema. seda konverteerimise asja veel selgitan endale. ei tea täpselt kuidas käib.
aga jah. praeguseks kõik nagu ikka. take care. piish
PS! Kui keegi tahab mulle kirjutada, siis mu aadress on:
Sten Ilmjärv
Jöllenbecker Strasse 99n, 33616 Bielefeld
Germany
Wednesday, October 04, 2006
pangandus saksamaal
magasin seekord isegi normaalselt kaua, kuid ikkagist arenguruumi veel jätkub. kuna keldris vahetatakse välja küttesüsteemi, siis käib siin praegu lärm ning all tegutsevad kaks meest, kes üks tuli vahepeal söögipausi tegema, kui ka mina sõin ning rääkis jumala palju. kui aus olla, siis ma ei saanud absoluutselt mitte midagi aru, mis ta rääkis. see kõlas nagu üks suur ümin. ei tea, äkki ümiseski mingit laulukest, kuid ma oskasin ainult kaasa ümiseda ja öelda ka midagi saksa keeles, sellises murrakus, millest aru ei saaks ;)
päeval otsustasin siis oma panga asjanduse korda ajada. läksin seekord siis üksinda linna, panka nimega Sparda Bank. küsisin kas inglise keelt oskate (kuna tahan, et minust korrektselt aru saadakse) ning tädi vastas ein bischen (ehk siis natukene). igaljuhul ma ei tea kas seal välismaallastel arvet avada ei lubata või siis tädi ei saanud lihtsalt minust aru. igaljuhul seadsin sealt sammud teise panga suunas, mille suunast ei olnud mul absoluutselt mitte mingisugust aimu.
vahemärkus. ühe loo lõpus kõlas praegu vihm ja ma alati mõtlen, et äkki see on hoopis kohalik vihm siin akna taga. alati vaatan ja kunagi ei ole. kuid seekord sajab päriselt ka. vahva. mulle vihm meeldib. rahustab
igaljuhul tänu headele inimestele tänaval suutsin leida üles ka panga nimega deutsche bank. sealne rahvusvaheline ülekanne on 5.50 ning selleks et arve teha on vaja minna a la kodakontsusametisse ning võtma omale dokument, et ma elan saksamaal. olgu. see asi selge. otsustasin minna kolmandasse panka, kus ka eile käisin. seekord sattusin aga suuremasse kontorisse ning läksin info laua juurde. sealne tädi niihästi inglise keelt ei osanud ning ma ei ole täpselt kindel, kas ta minust õieti aru sai. tegu oli taas Sparkasse pangaga. Küsisin üle, et palju maksab rahvusvaheline makse. algul vastas ta mulle et 15 euri ning kui küsisin kas ka euroopa liidu siseselt, siis vastas, et tasuta. iseenesest hea uudis, kuid imelik see, et sama panga teisest kontorist öeldi mulle, et see maksab 5.50. võta näpust keda nüüd uskuda. ei teagi. selleks, et seal omale konto teha on aga vaja ainult tunnistust ülikoolist, et seal õpin. proovin selle endale homme hankida.
hüppasin sisse ka ühte O2 mobiilioperaatori kontorisse ja küsisin ühe noore tüdruku käest küsimusi, missugune pakett on kõige odavam, kõige parem jne. ja sain omale ühe brožüüri. wipidupaa :p
huvitavad asjad on saksamaal. ja iseenesest väga hea mõte. tänavatel on automaadid, kust narkomaanid saavad end süstida ja siin on olemas isegi spetsiaalsed ruumid, kus nad end süstivad. see on siis aidsi ennetuseks ning kui narkomaaniga peaks midagi juhtuma, siis on seal ruumides või asutuses (ma ei teagi täpselt) olemas arstid, kes kohe nendega tegeleda saavad. tegu on siis eelkõige HIV leviku ennetusega.ma arvan, et eestisse peaks ka midagi sellist tegema. saaks selle saatanliku viiruse võibolla natukenegi kontrolli alla... mõtelgem
kusjuures, kes mind enne äraminekut nägid, teavad mu soengut. ütleme nii, et kui siin toimuks soengute alusel klassidesse jagamine, siis ma oleksin seal kus on enamus. ehk siin on see täiesti tavaline värk. osad türklased on kätte võtnud ja värvinud oma tagumise harja veel kollaseks ja no see nüüd väga moekas küll olla ei saa. suht mõtetu kui aus olla.
linnapeal käies piikasin sisse ka poodidesse. oli nii odavaid kui kalleid riided, kuid päris lahedad nägid osad välja. tundus parema valikuna, kui see, mis eestis on. käisin ka elektroonikapoes SATURN ning leidsin, et konsoolid a la PSP või PS2 või XBox360 või mis ta oli on siin ikka metsikult odavam. ma kujutan ette, et poole odavam kui eestis. ka minu telefon, mille suve alguses sain, oli siin peaaegu tuhat krooni odavam. et kui tehnikat vaja, siis tasub seda kindlasti väljaspoolt eestit osta..
that's it for now.. i'll keep you posted
inspiratsioon hakkab vaikselt kaduma kirjutamiseks, kuna suurt midagi ei ole juhtunud. kuid ma arvan, et reede saab kogu värk uue hoo sisse. iseenesest on siin tegemist küll ja kesklinn on üsnagi suur vastupidiselt sellele, mis alguses arvasin. pean lihtsalt rohkem ringi jalutama...
cheers
päeval otsustasin siis oma panga asjanduse korda ajada. läksin seekord siis üksinda linna, panka nimega Sparda Bank. küsisin kas inglise keelt oskate (kuna tahan, et minust korrektselt aru saadakse) ning tädi vastas ein bischen (ehk siis natukene). igaljuhul ma ei tea kas seal välismaallastel arvet avada ei lubata või siis tädi ei saanud lihtsalt minust aru. igaljuhul seadsin sealt sammud teise panga suunas, mille suunast ei olnud mul absoluutselt mitte mingisugust aimu.
vahemärkus. ühe loo lõpus kõlas praegu vihm ja ma alati mõtlen, et äkki see on hoopis kohalik vihm siin akna taga. alati vaatan ja kunagi ei ole. kuid seekord sajab päriselt ka. vahva. mulle vihm meeldib. rahustab
igaljuhul tänu headele inimestele tänaval suutsin leida üles ka panga nimega deutsche bank. sealne rahvusvaheline ülekanne on 5.50 ning selleks et arve teha on vaja minna a la kodakontsusametisse ning võtma omale dokument, et ma elan saksamaal. olgu. see asi selge. otsustasin minna kolmandasse panka, kus ka eile käisin. seekord sattusin aga suuremasse kontorisse ning läksin info laua juurde. sealne tädi niihästi inglise keelt ei osanud ning ma ei ole täpselt kindel, kas ta minust õieti aru sai. tegu oli taas Sparkasse pangaga. Küsisin üle, et palju maksab rahvusvaheline makse. algul vastas ta mulle et 15 euri ning kui küsisin kas ka euroopa liidu siseselt, siis vastas, et tasuta. iseenesest hea uudis, kuid imelik see, et sama panga teisest kontorist öeldi mulle, et see maksab 5.50. võta näpust keda nüüd uskuda. ei teagi. selleks, et seal omale konto teha on aga vaja ainult tunnistust ülikoolist, et seal õpin. proovin selle endale homme hankida.
hüppasin sisse ka ühte O2 mobiilioperaatori kontorisse ja küsisin ühe noore tüdruku käest küsimusi, missugune pakett on kõige odavam, kõige parem jne. ja sain omale ühe brožüüri. wipidupaa :p
huvitavad asjad on saksamaal. ja iseenesest väga hea mõte. tänavatel on automaadid, kust narkomaanid saavad end süstida ja siin on olemas isegi spetsiaalsed ruumid, kus nad end süstivad. see on siis aidsi ennetuseks ning kui narkomaaniga peaks midagi juhtuma, siis on seal ruumides või asutuses (ma ei teagi täpselt) olemas arstid, kes kohe nendega tegeleda saavad. tegu on siis eelkõige HIV leviku ennetusega.ma arvan, et eestisse peaks ka midagi sellist tegema. saaks selle saatanliku viiruse võibolla natukenegi kontrolli alla... mõtelgem
kusjuures, kes mind enne äraminekut nägid, teavad mu soengut. ütleme nii, et kui siin toimuks soengute alusel klassidesse jagamine, siis ma oleksin seal kus on enamus. ehk siin on see täiesti tavaline värk. osad türklased on kätte võtnud ja värvinud oma tagumise harja veel kollaseks ja no see nüüd väga moekas küll olla ei saa. suht mõtetu kui aus olla.
linnapeal käies piikasin sisse ka poodidesse. oli nii odavaid kui kalleid riided, kuid päris lahedad nägid osad välja. tundus parema valikuna, kui see, mis eestis on. käisin ka elektroonikapoes SATURN ning leidsin, et konsoolid a la PSP või PS2 või XBox360 või mis ta oli on siin ikka metsikult odavam. ma kujutan ette, et poole odavam kui eestis. ka minu telefon, mille suve alguses sain, oli siin peaaegu tuhat krooni odavam. et kui tehnikat vaja, siis tasub seda kindlasti väljaspoolt eestit osta..
that's it for now.. i'll keep you posted
inspiratsioon hakkab vaikselt kaduma kirjutamiseks, kuna suurt midagi ei ole juhtunud. kuid ma arvan, et reede saab kogu värk uue hoo sisse. iseenesest on siin tegemist küll ja kesklinn on üsnagi suur vastupidiselt sellele, mis alguses arvasin. pean lihtsalt rohkem ringi jalutama...
cheers
Subscribe to:
Posts (Atom)