ammu pole

ammu pole siia midagi kirjutan. vähemalt minu kohta ammu. kätlini kohta võiks vast öelda, et tavaline rutiin, kuid jah. hakkab külge. igaljuhul päris palju huvitavat on vahepeal juhtunud ja ma ei tea kas suudangi kõike üles kirjutada. ütleme nii, et ükski päev ei möödu ilma naeruta. nalja saab siin palju ja igasuguste asjade üle. kuid neid edasi kirjeldada on raske. õhtuti on millegipärast raske magama jääda, kuid hommikuti tõusen üldiselt ilusti. pean juba üheksa koolis olema, mistõttu tõusen 10 min enne kaheksat, et dushi alt läbi käia. JAH, MA PESEN ENNAST! :)

okei. peaksin vist alustama viimasest ettekandest, kus mainis, et tutvusin kahe toreda Aleksandraga. ja no nad on tõesti toredad. oleme iga päev väga palju koos ja tavaliselt lahkuvad nad minu juurest kuskil ühe paiku öösel. kuna meil midagi suurt teha ei ole, siis oleme lihtsalt enamuse ajast siin või kui ilus ilm ja päike paistab, käime linnas. hommikuti käime muidugi koolis ka, kuid kuna minu place on nendel poole maa peal, siis lähme sinna koos. 6ndal tuli ka Thomas, hispaanlane, kes saksa keelt eriti ei oska ja kelle inglise keelest ei saa häälduse tõttu alati aru, kuid ütleme nii, et tegu on väga kihvti tüübiga. hispaanlase kohta selline väga rahulik ja tagasihoidlik. ei ole üldse hispaanlaslik hoiak. aga väga mõnus tüüp on. ja meie kooselu sujub praegu väga hästi. ingo on ka väga sõbralik ja aitab meid igas asjas ning ka vene tüdrukuid on dokumentide osas välja aidanud. oleme kolmekesi ühe aleksandra ja thomasega siia meie juurde registreeritud. täna sai see ametlik vormistamise osa nüüd tehtud.

mis veel? ahjaa. alguses pidi sasha tulema meie kõrvalrida boksi elama ühtede itaallaste juurde, kelle peres mees on pärit nigeeriast. ja kuskil siin veel ühes ridakaboksis elavad hispaanlased, et meil on väga kirev tänav. vahva. igaljuhul, need itaallased hüppasid alt ära ning nüüd otsime kahele sashale kahepeale ühte kohta. mina pean helistama, kuna nad ise kardavad võõrastega saksa keeles rääkida, kuid üldiselt saan selle helistamisega ikka hästi hakkama. kusjuures huvitav oli 
sasha ühikast saime esimese helistajaga lahti. üleeile panime ja helistatakse siiamaani. nii, et mulle tundub et nõudlus on tõesti suur siin. naljakas oli see, et kui see tüüp talle helistas, siis nad rääkisid mõlemad saksa keeles. kui järgmine hommik tüübiga kokku saime, siis tuli välja, et tüübi nimi oli andrei ning ta ka venelane. igaljuhul vahva oli.

lisaks selle suutis teine sasha osta omale vana läpaka 100 euriga, mille algne hind oli 270 euri. kas pole tehing ah? nii. mis veel. ahjaa MENSA. ehk siis ülikooli söökla. lõuna maksab seal kaks euri vist ja seal on erinevad variandin. on taimetoitlaste variant, on salativalik ja siis vist mingi supp, mille kõrval on sai ja maailma kõige pikem viiner. päriselt, see on 30 cm pikk ja näeb jube välja. korra sõin seal ning pärast seda ei ole söönud. õudne toit ausalt. korra proovisin ka 3.20 eest dönerit ning pidin ka selles pettuma. enam ei osta. siis on seal veel üks söögikoht, mis on natukene kallim, kuid ka sealne toit on absoluutselt õudne. tänane seljanka on lihtsalt kohutav. ning salat ei olnud ka kõige parem. kokku läks 3.40. lisaks avastasime oma väikese seltskonnaga (mina, thomas ja 2x sasha) ühe kohviku, kus müüdi kotletti. kõrvale sai salatit ja kartulit. kokku läks 2.75 ning ütleme nii, et ülikoolis vist paremat toitu ei saa. see on siiamaani ainuke asi, mis mul pärisel kõhust alla läks. et kui ma kuskil ülikoolis sööma peaks, siis ilmselt seal. kõige normaalsem koht tundub mulle igaljuhul. ma loodan ainult, et teised tudengid seda ei avasta, sest muidu ei mahu sinna ära.

üldiselt on ülikoolipeale ikka päris palju inimesi. eriti seal suures hallis. vahetundide ajal kogunevad kõik sinna. mõnus suur mass inimesi. mulle meeldib. ahjaa. naljakas lugu. käisime ükspäev piknikul thomase hispaalnasest sõbra migel'i seltskonnaga. imelik oli aga see, et keegi ei võtnud üldse süüa kaasa. ehk siis istusime eriti ilusas pargis eriti ilusa muru peale maha ja passime niisama. ainult sashad võtsid mingeid pringelseid. teised olid täiesti kuival. et naljakas piknik oli. kõige naljakam on aga see, et kui thomas mind oma sõbrale tutvustas oli veel kõik normaalne. kuid järgmine päev esimeses saksakeele tunnis esmaspäeval pidi igaüks mingi asja kohta rääkima (vastavalt sellele, kuhu ruudukesse täring kukkus) ning mina pidin oma elamisest siin rääkima. ütlesin, et elan migel'iga koos ning koputasin thomas'i õlale. sashad hakkasid naerma, õpetajad ka ning veel päris mitmed. ei saanud alguses aru, kuidas ja mis naljaga ma hakkama saanud olen. teinekord tulevad mul need iseenesest välja, nii et ise aru ei saagi. igaljuhul tuli välja, et ütlesin kogemata thomas'i kohta migel. pärast seda ütlesin, seda tol päeval veel vähemalt 10 korda. ehk rohkem kui ta enda pärisnime kasutasin. täna ütlesin näiteks ainult ühe korra. see tuleb kuidagi täiesti automaatselt. igaljuhul iga korda kui valesti ütlen, siis on kõikidel naljakas. aga vaikselt viskab üle juba. ma ei tea kui priit mäletab, siis august 1991 juures oli see tüüp, kes ei suutnud inspektsioon öelda, vaid ütles kogu aeg "Paul, ma ei teadnudki et sa siin mingit inventuuri teed" või midagi sellist. lõpuks otsustas ilmar raag, et okei. vahetame sõna inspektsioon sõna kontroll vastu ära ning filmilint võis edasi kerida. mul on aga natukese keerulisem, kuna thomas'i nime ära vahetada ei saa. aga iga kord kui ta nime ütlen, siis mõtlen ikka. päris hull tegelikult...

eile käisime veel ühe sashaga kahekesi linna peal jalutamas ning jõudsime oma jäätistega (kolm palli peal) ülesse kohaliku lossu juurde, mille nimi on Sparenburg. pean ausalt ütlema, et tohutult ilus ja kena koht on. mingi meeletu müür ja täpseltn nagu toompea hängimise koht. ainult et miljon korda parema vaatega. miljon kui mitte rohkem. igaljuhul sinna peab kindlasti veel minema. väike vein veel muru peal ja superb oleks lihtsalt

mis veel vahepeal juhtunud on? suurt midagi va. et ostsin omale saksa numbri kui keegi tahab: +4915155985306 millega helistamine maksab 39 senti, mis ei ole just odav, kuid kui on olemas sõbranumber, siis sinna on 5 senti ning me tegime nii, et minul on üks sasha, siis tal on teine sasha ning teisel sashal on thomas ning thomas'il olen mina. üldiselt töötab ka vastamata kõned süsteem ja saame suht odavalt läbi. vähemalt praegu. tegu on T-mobile Xtra friends paketiga. kusjuures kõik sms'id seal grupis on 5 senti, ehk odav. eestisse on 69 senti. et kui keegi tahab helsitada või midagi. siis täiesti olemas.

järgmine nädalavahetus vist amsterdami ning ülejärgmine berliini (kolm päeva 75 euri ning kõik asjad seal sees. mingi talituse poolt korraldatud reis. 20 inimest sai, 100 tahtis. kuid ma olin kiire ja panin meid neli kirja) ning siis 3ndal kölni vist ja 4ndal sealt edasi pariisi. seal saan kätsi ja isaga kokku. sealt edasi vaatab kas läheb tolouse'i või tuleb siia tagasi. tolouse'is on rena, kes seal prantsuse filli õpib. tore oleks teda igaljuhul näha...

ps! priit, kui sa selle cologne tegelasega veel suhtled, siis äkki ma saaks ta juures öömaja? muidu teine variant on muidugi http://www.hospitalityclub.org kuhu ennast täna registreerisin.

hmm. kindlasti jäi palju ütlemata. kuid praegu olen väsinud ning hommikul pean vara tõusma ja õppima minema. kusjuures mainiksin seda, et õppisin siin saksa keelt koolis 4 päevaga rohkem, kui poole aastaga koolis. suht hästi tuleb juba välja. ma olen rahul igaljuhul.

bis dann. tschüss

ps! sashad tegid meie juures eriti head liha ja prae kapsa värki. väga kodune tunne tuli. saksa toit on muidu suht halb kui aus olla. mensa kogemused

Kordan oma nr üle: +4915155985306