kuigi ma tean, et tulen varsti tagasi on ikkagist selline tunne nagu midagi jääks tegemata ning tahaks kõik head asjad veel enne dopelt üle teha. näiteks kohukese laksu pirital (seekord siis rekord neli kohukest) või lihtsalt vennale head koolipäeva miljon korda soovida.
tegelikult ei ole ju üldse vaja sentimentaalseks muutuda, kuid kui esimest korda ikkagist sellist kogemust ette võtta, siis paratamatult natukene muutub. mäletan, et ka tartuga oli nii, et alguses oli natukene harjumatu ja kodu tundus turvaline paik, kus olla. praeguseks on tartust saanud teine kodu, tallinna äärelinn, kuhu võib iga hetk minna.
tegelikult ma üldse ei põe, kui siis ainult lennukisõitu ... häöhäöhäöh. ei no mis seal ikka. võiks iseenesest juba kohal olla ning vaikselt uusi põlde uurima hakata ja vaadata, mis põnevat seal kasvab ning kas ka süüa kõlbab.
iseenesest kujunes viimane päev eestis täitsa huvitavaks. väike nostalgia ka sellega seoses, et sutsu üle aasta tagasi läks moodyscience ära soome ning enamvähem samad emotsioonid valdasid, et no lähebki minema. hullus lihtsalt.
ei tegelikult on kõik korras. lihtsalt põen lennukisõitu. kamoon. ei põe ju, varemgi sõitnud...
aga ausalt nüüd. järgmine postitus on ilmselt juba berliinist, kus nüüdseks ka öömaja olemas. et city lights here i come...
öö on. uni. ööd
No comments:
Post a Comment